Skip to main content

Scheisse!

Ma oleks juba eile kirjutanud, aga kaks korda ühe päeva jooksul tundub natuke palju. Niikuinii olen viimasel ajal usin kirjutaja olnud, kui ainult keegi ka nõnda usin kommija oleks. Aga see selleks, sest hetkel ma tahan veidi ülikooli kiruda.

Peamiselt oma õppekava, mis on koostatud ei tea kunas kiviajal, nii et pooli aineid, mis seal kirjas on, enam ei ole, tundub, teine pool on muteerunud millekski muuks ja otse loomulikult vähemapunktiliseks ning lõpetuseks leiab suurem osa õppejõude, et parim aeg loengute jaoks on neljapäeval kell 12-14. Ning kui ma eile õhtul pärast pikka pingutust ja kirumist ja veel kirumist oma tunniplaani enam-vähem paika sain, nii et mul kaks praksi kuskil ei kattu, siis mis kiri tuli mulle täna postkasti? Sorri, Hajussüsteeme sel semestril ei loeta, võtke midagi muud. Aaaaaaarghhh!!! Ja üleüldse need lollakad kahepunktilised ained, kus tegemist on sama palju või rohkemgi kui neljapunktilistel, aga mille tõttu tuleb hullult rohkem ained võtta ja igal pool on õppejõud, kes leiavad, et parim aeg loengute jaoks on neljapäev 12-14 ja prakside jaoks reedel 10-12. Ja mida peab see vaene üliõpilane siis sellistega tegema! Hulluks peab minema, tundub. Ja kiruma ja kiruma ja kiruma.

Unenäos ei olnudki midagi väga imelikku. Üks imeliku kujuga kurk ainult. Nägi välja nagu kaktus. Hmm...

... ja kiruma ja kiruma ja kiruma...

---
kiruja

Comments

Anonymous said…
Oh sa vaeseke!

Aga neljapäeval kella kaheteistkümnest kaheni on muidu hea aeg küll, jah, olgugi või loenguteks.

Ega ma tegelikult ei oskagi kuidagi kommenteerida, aga noh... ma sooviks siiski ellu jääda, nii et midagi tuli ju kirja panna.
suxu said…
Wow! Ma olin juba peaaegu lootust kaotamas, aga igaks juhuks ikka vaatasin. ;)

Jah, neljapäev kaheteistkümnest kaheni on tõesti hää aeg. :P

Ja tegelt on väga tore, et Hajussüsteeme ei loeta, ma eriti ei tahtnudki toda ainet ja siis oleks liiga kiireks kah vast läinud.

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...