Skip to main content

Kingajama

Okei, see on nüüd see koht, kus kõik saavad avaldada oma pahameelt ja pettumust kingade ja kingapoodide üle. Kõik teised (hale)naljakad kingalood on samuti teretulnud. Aga point on seekord siis selles, et käisin täna kingi shoppamas. Seal Pläskus, Walkingis. Esmamulje oli küll, et jessas, ma pole kunagi varem veel nii palju kingi koos näinud - terve suur saal kingi täis. Jah, tõsi ta on, see oli siis esimene kord, kui ma seal Walkingis käisin, varem pole vajadust tekkinud. Aga nüüd tekkis ja läksin ja nägin... ja alguses võttis küll silme eest kirjuks. Tiirutasin siis poes ringi, vaatasin, mis silma hakkab. Päris mitmed kingad tundusid igati sobivad ja maailm oli üks kaunis paik. Aga siis juhtus see, mis juhtuma pidi ehk ma hakkasin neid kingi jalga proovima. Nujah. Kui oli õiget värvi, siis polnud õiget suurust. Vaatasin just, ilusad mustad kingad - 36, 37, 38, 38 ja alumistel riiulitel tumesinised kingad. Ma ei taha tumesiniseid kingi!!! No ja kui oli numbrit, siis polnud värvi. Valged, ererohelised, aga kus on must??? Kus on must!!! Mida ple, seda ple. Ja kui oli numbrit ja värvi, siis - ja see on minu lemmikprobleem - 39 on kitsas, 40 on suur. No kurat! Ja siis, kui ma liikusin suure korvi juurde, mis oli heegeldatud kingi täis, ja leidsin ühe musta suuruses 39 ning seejärel otsisin 20 minti teist kinga samas suuruses, see oli kah päris lahe. Ja siis muidugi kingad, mis olid nii libeda tallaga, et ma oleksin istudeski peaaegu maha lennanud. Nii et lõpuks, kui ma olin nii oma maitea 15...20 paari kingi ära proovinud ja juba täiesti tüdinud ja pahane ja meeleheitel ja muud sellist, sai isegi ühk väike palve ülespoole saadetud - et palun ometi see king nüüd sobiks. Ei sobinud, aga üsna peagi leidsin ma sellised kingad, mis ka ei sobinud, aga samas oli ainult tsutike suured. Selleks ajaks oli terve kingasaal juba läbi vaadatud, muud paremat polnud ja nii ma siis ostsingi need kingad ära. Jeeee! (See oli selline pool-sarkastiline jeeee!, muuseas).

---
Suxu

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...