Skip to main content

Eksootika

Ma olen suurema osa oma elust mõelnud, et eksootika võrdub enam-vähem lõunamaaga. Tõsi küll, lõpuks olen ma aru saanud, et päris nii see pole, aga siiski tundub imelik, kui öeldakse, et Island on eksootiline. Mida ta muidugi ka on. Isegi tahaks kunagi minna.

Täna ma koristasin. Kõigepealt kappi. Siis tuba. Siis teist tuba. Ja vahepeal leidsin, et mul on koristamisallergia. Tegelikult on muidugi võimalik ka, et mul on tavaline, labane tolmuallergia või miskit sellist. Aga äkki hoopis sokiallergia? Ma nimelt avastasin, et mul on kolm kotti sokke. Kallasin need kõik siis põrandale ja tulemus oli täitsa korralik sokihunnik. Sorteerisin nad värvi järgi kahte kotti - heledad ja tumedad. Iga kord kui ma kappi koristan, on pärast seda seal nii palju ruumi, et kohe nagu ei usukski.

Homme tuleb süüa. Ülehomme kah. Ning üle-ülehomme samuti. Seepärast ma siis täna eriti ei söönud, ainult jõin kõvasti. Kapis on meil päris palju tühje pudeleid, kunagi tuleb need ära viia. Aga see vaarikavesi on hää.

---
Suxu

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.