Skip to main content

Nu miskit ikka

... on vahepeal juhtunud. Näiteks mu ülikooli lõpuaktus, milleks mul neid kingi vaja oli. Nooh, mis ma sel päevakesel siis ka tegin.. juuksuris käisin. Päris lahe oli, nagu need tädikesed filmides, kes, roosad rullid ja võrk peas, istuvad nende mürisevate õhupuhurite all. Nooh, mul oli kah samamoodi, nii roosad rullid kui ka võrk olemas. Isa ütles soengu kohta, et nagu Louis XIV, aga seda ta ei teadnud, kas see on kompliment või mitte. Igatahes siis ma läksin kella poole kolmeks Liivi allkirja andma. Taksoga. Andsin siis allkirja ära ja jalutasin ülikooli peahoone poole. Kui ma kohale jõudsin, siis olid veel mõned arstid seal, kellel aktus kell 12 oli alanud. Nooh, eks ma siis istusin ja ootasin, vahepeal käisin tic-taci ostmas. Ja ühe ajakirja ostsin kah, et igav poleks. Lugesin siis seda kuni Geete ka kohale ilmus. Teda ma nägin juuksuris kah. Rääkisime veidi. Igatahes need toredad-toredad kingad suutsin ikka mu kannad veriseks hõõruda. Ma palusin empsil siis varem tulla ja plaastrit tuua, aga neil jäi buss hiljaks, aga igatahes ma vahepeal avastasin, et mul on endal rahakotis kah. Siis sellest murest sai lahti. Aktusel ma istusin esimeses reas ja alguses oli küll üsna hirmus ja põlvi oli kah raske koos hoida. Aga kui diplom juba käes, siis korraga oli kõik nagu hää ja helge. Ja aktus minu meelest oli küll piisavalt lühike, kuigi teised väitsid, et oli pikk. Aga Kilp rääkis, et nüüd me võime paar päeva rahulikult end jube targana tunda, aga siis tuleb ikka avastada, et tegelt oleme me lollid ja tagasi ülikooli minna. Nojah, pärast aktust sain siis terve karja lilli, ühe isegi oma lõputöö juhendajalt. Ja siis tehti mu'st pildikesi ja lõpuks jõudsid Papu & Udu & Orav kah kohale. Ja pidu oli kah tore, kuigi Orav pidi tööle minema ja üldse läksid kõik sõbrannad nii vara ära. Ma oleks küll öö läbi pidutsenud, aga mis teha. Igatahes kell kolm läksin magama ja kell viis ärkasin üles selle peale, et mul oli tõeliselt paha olla. Liiga palju sõin, vat mis. Aga noh... igatahes Jaanilaupäeval ma istusin kodus ja haletsesin end põhjalikult. Et Jaanilaupäev ja mina istun vanematega kodus. Nujah. Igatahes üleeile käisin ma siis Viljandis. Pole väga vigagi sel linnakesel. Aga siis homme on Udu lõpetamine ja pühapäeval ma lähen Tallinnasse ja siis esmaspäeval Rootsi. Eks siis pärast seda on palju rääkida. Eile käisid Papu & Udu siin, mängisime Potterimängu, sõime krõpse ja rääkisime tõsist juttu. Vähemalt nemad rääkisid. Mina mitte. Ei viitsi veel tõsine olla, küll jõuab ka seda. Nujah.

---
Suxu

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...