Minu lemmik lõunasöögikoht, Postimehe kohvik, pandi kinni. Nüüd pean ma iga päev uurima seda lehte siin ja mõtlema, kuhu minna. Pealegi, ma pole leidnud ühtegi teist nii head kohta, nagu oli Postimehe Kohvik. Häid kohti on küll, aga sellist valikut ja kombineerimist ei ole. Postimehe kohvikus oli alati kolm-neli lihaasja, siis sai valida, mida sinna kõrvale võtta, kas kartul või riis või tatar, ja salati sai ka ise valida. Suppe oli ka ja võileibu ja kartulisalatit. Valik missugune. Ja toidud olid imehead. Sellist üleküpsetatud liha või mee-sidruni-ingveri kana ei saa ma vist enam kuskilt. Teeks ise, kui oskaks.
Lisaks oli kohvik iga päev kella 16ni lahti. Mul on aga selline halb harjumus, et kui tööd palju, siis ma ei jõua alati "enne pimedat" lõunal käidud. Enamus lõunapakkumisi on aga kella kolmeni. See enne pimedat ei olegi tegelikult päris nali, sest kesktalvel võib täitsa vabalt juhtuda, et kui ma lõunalt tagasi vantsin, hakkab õues vaikselt hämarduma.
Ma olen oma pea 7 tööaastaga õppinud paar olulist elutarkust:
1) söömine on kasulik
2) kunagi pole liiga hilja lõunale minna
Üks kolleeg käis ükskord lõunal kell pool viis, aga mina jõuan enne nelja ikka käidud. Meelisaeg on kella kahe paiku, viimasel ajal olen püüdnud minna ka ühe-kahe vahel. Vahel üritan mitu tundi lõunale minna, enne kui lõpuks sinna jõuan.
Õnneks on praegu ka mõned kohad, kus päevapraadi antakse kauem. Kesklinnas on neid söögikohti nagu putru, seega saab valida, kas käia ruttu kuskil lähemas kohas, või võtta aega ja jalutada kaugemale. See jalutamine, või üldse väljas käimine keset tööpäeva on hea ja vajalik tuulutus. Seetõttu mulle ei meeldigi kohapeal süüa. Lisaks ka muidugi see, et tööl oli toidu soojendamiseks mikrokas, aga mina kardan mikrokaid. Viimati, kui seal suvepäevadest järele jäänud grillkana soojendasin, hakkas see nii imelikult prõksuma, et ma täiega ehmatasin ära. Kana sai kuumaks küll 1 minutiga, aga ikkagi.
Mõeldav oleks vist ka selline lahendus, et ma lõuna ajal jalutan poodi, ostan sealt miskit süüa, jalutan tagasi ja söön selle tööl ära, aga seda ma veel proovinud ei ole.
Igatahes, mul on väga kahju, et Postimehe Kohvikut enam ei ole. See oli tõsiselt tore koht.
P.S. Vilde kohvikus on maailma parim leib. Saab ka kaasa osta.
Lisaks oli kohvik iga päev kella 16ni lahti. Mul on aga selline halb harjumus, et kui tööd palju, siis ma ei jõua alati "enne pimedat" lõunal käidud. Enamus lõunapakkumisi on aga kella kolmeni. See enne pimedat ei olegi tegelikult päris nali, sest kesktalvel võib täitsa vabalt juhtuda, et kui ma lõunalt tagasi vantsin, hakkab õues vaikselt hämarduma.
Ma olen oma pea 7 tööaastaga õppinud paar olulist elutarkust:
1) söömine on kasulik
2) kunagi pole liiga hilja lõunale minna
Üks kolleeg käis ükskord lõunal kell pool viis, aga mina jõuan enne nelja ikka käidud. Meelisaeg on kella kahe paiku, viimasel ajal olen püüdnud minna ka ühe-kahe vahel. Vahel üritan mitu tundi lõunale minna, enne kui lõpuks sinna jõuan.
Õnneks on praegu ka mõned kohad, kus päevapraadi antakse kauem. Kesklinnas on neid söögikohti nagu putru, seega saab valida, kas käia ruttu kuskil lähemas kohas, või võtta aega ja jalutada kaugemale. See jalutamine, või üldse väljas käimine keset tööpäeva on hea ja vajalik tuulutus. Seetõttu mulle ei meeldigi kohapeal süüa. Lisaks ka muidugi see, et tööl oli toidu soojendamiseks mikrokas, aga mina kardan mikrokaid. Viimati, kui seal suvepäevadest järele jäänud grillkana soojendasin, hakkas see nii imelikult prõksuma, et ma täiega ehmatasin ära. Kana sai kuumaks küll 1 minutiga, aga ikkagi.
Mõeldav oleks vist ka selline lahendus, et ma lõuna ajal jalutan poodi, ostan sealt miskit süüa, jalutan tagasi ja söön selle tööl ära, aga seda ma veel proovinud ei ole.
Igatahes, mul on väga kahju, et Postimehe Kohvikut enam ei ole. See oli tõsiselt tore koht.
P.S. Vilde kohvikus on maailma parim leib. Saab ka kaasa osta.
Comments