Skip to main content

kevad ja muud kõhhid

Koroona, karantiin, kriis, koduspüsimine ja muud sellided kahtlased jamad... Sellist asja ei oleks osanud küll ennustada, isegi naistepäeval, kui ma oma lillekest ümber istutasin, ei arvanud, et see nii hulluks kätte läheb, kuigi oleks võinud arvata, sest muus maailmas oli juba asi hull. Aga 12. märts kuulutati välja eriolukord ja 13. märtsil käisin ma veel kontoris tööl, sellest ajast siiani - 4 nädalat siis juba - olen kodus töötanud. Mul on õnneks just selline töö, mida annab hästi kodus teha, lapsi ja loomi ka ei ole, kes segaksid. Ja tööd on palju, nagu ikka, aga selle üle tuleb vist ka õnnelik olla, sest parem olgu palju kui üldsegi mitte.

Õues käin ma umbes kord nädalas, viimati siis teisipäeval, kui oli korraks 20C sooja. Nüüd on selline u 10-kraadine ilm, mis tundub pärast 20C täitsa külm. Tuuline on ka, isegi sel soojal päeval oli nii tuuline, et käisin ikka jope ja mütsiga. Kuskile kaugele ei lähe, jalutan siin majade vahel ja hoidun teistest inimestest. Poes me enam ka ei käi, tellime kaupa koju. Ooteaeg on 10 päeva, seega ootamatuid isusid tuleb ohjes hoida, aga tõenäoliselt saaksime ka mujalt tellida, kus tuleks kiiremini, veel ei ole proovinud.


Ükskord mul tuli hull küpsise isu, siis ma tegin banaanist ja kaerahelvestest küpsiseid. Need tulid päris head.


Tuli välja, et mu orhideel olid keikid ehk tütartaimed. Ühe sellise istutasin ümber eraldi potti. Natuke hiljem istutasin ka emataime ümber, natuke harvendasin teda ka, viskasin kuivanud varred minema ja osad juured ka, kuna tundus, et taim ei mahu enam potti ära. Kes teab, mis neist nüüd saab, aga praegu on küll mõlemad ilusad.


Kalanhoe hakkas juba päris ammu õitsema ja õitseb nüüd edasi. Väga ilus ja armas ja vähenõudlik taim. Eelmisel aastal sai ta ümber istutatud ja tundub, et tal läheb hästi.

Draakonipuu pärast muretsen natuke, sest temast ma ei saa täpselt aru, mis ta tahab. Läheks õues soojemaks, saaks ta rõdule panna, talle eelmisel aasta meeldis seal olla, aga praegu on veel liiga jahe.

Vanematega ma nüüd enam kokku pole saanud, viimati käisingi neil külas 13. märtsil, aga skypes räägime ikka ja teema nüüd u korra nädalas ka videokõnesid terve perega. See on küll tore ja oleks võinud juba ennegi teha, sest ega ma nii tihti kohtusin varasemalt ainult ema-isaga, teistega mitte.

Muidu väga midagi uut ei olegi. Ahjaa, jõulukuuse võtame nüüd lähiajal maha, ma võtsin täna talt ehted ja tuled küljest ära. Oli küll selline kena roheline seal nurgas ja harjusin temaga juba ära, aga kui teda vahepeal maha ei võta, siis ei saa ka järgmiste jõulude ajal teda uuesti püsti panna. Seega läheb ta nüüd varsti koti sisse ja kapi otsa.

Raamatutest on mul üks Poldark veel lugemata, 9. raamat. Neid on tegelikult 3 raamatut veel ja ma võiksingi need nüüd lähiajal ära tellida, sest nende saamisega läheb aega ka. Selle raamatu ja telesarjaga oli nüüd selline huvitav-kahtlane lugu, et kui ma need 3 raamatut kätte sain, siis ma olin väga hämmingus, sest 7. raamat lõppes seal, kus sarja 4. hooaeg, aga 8. raamat on juba 10 aastat tulevikus, seega ma mõtlesin, et huvitav, kas kuskil on veel 7,5 raamat või mis... aga siis hakkasin asja uurima ja selgus, et see 5. hooaeg oli niisama välja mõeldud, ei olnudki üldse raamatu põhjal tehtud. Vat siis. Ühelt poolt tore, sest see mulle täitsa meeldis, aga teisalt, lugedes nüüd neid uusi osasid tundub tegelaste käitumine selles välja mõeldud hooajas üsna out of caracter. Noh, natuke nii ja naa. Aga raamatud on ikkagi head ja tore on neid lugeda.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...