Skip to main content

mul on vist midagi viga

Tegelikult olen ma juba mõnda aega teadlik, et mul on midagi viga. Kui üks autojuht kunagi ammu küsis, et "Mis sul viga on?!!", siis ma oleksin peaaegu vastanud, et kas tahad pikka või lühikest nimekirja. Aga ei vastanud. Pobisesin midagi ja läksin tast mööda. Enda arust ma ei teinud midagi valesti.

Aga see, millest ma täna kirjutan, on tõsiasi, et mind ajavad endast välja igasuguseid pisikesed ja tühised asjad. Ja kohe tõsiselt endast välja. Ma olen vihane, ma olen pahane, ma tahan ustega prõmmida ja asju maha visata ja muud säärast. Ning selle põhjus on selline, et ma ise ka mõtlen, et oot-oot, miks ma nüüd selle pärast nii pahane olen? Aga olen. 

Ma olen kusjuures ikka veel natuke endast väljas, kuigi ma vist lahendasin selle olukorra ära. Või tegin asju hullemaks. Jah. See võib vabalt nii ka olla. Ma püüan igatahes nüüd maha rahuneda.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.