Skip to main content

Nägudest

Ei kärvanudki ära, näädsa. Võib-olla sellepärast, et kaks loengut olid lühemad ja ajaloost ma tõmbasin kohe päris uttu. Käisin söömas. Crepis. Marineeritud kana salatit. Kaks tädikest istusid nahaalselt minu lauda. Mis teha. Ananassimahla jõin ja pärast söömist kiikusin veidi pingiga.

Aga tegelt tahaks viimase aja unenägudest rääkida, enne kui nad mul meelest ära lähevad. Esimene oli siis selline, et ma võtsin endale ülikoolis inglise keele kursuse. Mõttetu küll, eks ole, aga iseenesest mitte väga hull. Ainult et see polnud tavaline inglise keele kursus - see oli Palgi inglise keele kursus. Ma ei tea, mis mul küll mõttes oli. Ma lihtsalt jooksin talle koridoris otsa. Palgile. Unes. Õnneks. Ja siis ta kiitis mind nii kõvasti, et ma kohe võtsingi tema tunni. Ei tea, mis mul viga oli. Samas jälle oli selles unenäos veel teine seik, kus ma püüdsin üht hästi suurt ja hästi pikka ja hästi teravat nuga endale seljakotti panna, aga see ei tahtnud eriti ära mahtuda.

Ja siis üks teine öö nägin ma parti unes. Kes rääkis mu'ga ja ei tahtnud kuidagi ära minna. Ja-jah.

Aga hetkel on mul kuum kakao. Nämma!

---
suxu

Comments

Anonymous said…
Unenägudest rääkides... ma nägin kah hiljuti (see oleks siis eelmise reede ööl vastu laupäeva, enne seda, kui me kokku saime) unes, et ma läksin ÜLIkooli ja sinna minekuks tuli suuuurest pikast trepist üles minna ja siis tuli mulle poolel teel vastu üks kursavend ja ütles, et ta tuleb varsti tagasi. Ja siis ta tuligi ja siis me ronisime trepist üles, istusime seal väikse ümmarguse laua taha, jõime punast veini ja rääkisime sellest, et me oleme täiesti võõrad inimesed ja ei tunne teineteist karvavõrtki.
Njah.

Saa sa siis neist unenägudest aru. Ja veel just sellel ööl siis!

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.