Skip to main content

Ajalugu on ahvatlev

Miks ma seda õppima ei läinud? Ma tean küll. Sest ainus ajalugu, mis mulle meeldib on vanaaeg, mul ei püsi kuupäevad ja nimed meeles ning lõppude lõpuks poleks mul sellega suurt muud teha kui kooli minna, aga see pole kah nagu mu unistus.

Aga täna pärast kahte krüptoloogiat oli see kui jumala (näiteks Ani) kingitus. Krüptoloogia läheb käest ära. Alguses oli seal salakirjade lahtimuukimine, nüüd mingid ringid ja väljad ja Eukleidese algoritmid ja polünoomide jagamine ning muud sellist jama. Ja veel kaks loengut järjest. Kui teine oli 30 minutit kestnud, vaatasin ma kella ja leidsin, et uhhh, lõpuks ometi on see loeng läbi ja ma saan ajalukku minna. Aga siis ma vaatasin veidi täpsemalt ja leidsin, et kurat. Ohh, kannatasin veel tund aega ära, vahtisin slaide ja mõtlesin, et kas kõik teised ei saa kah midagi aru või olen ma üksik loll. Nooh, lõpuks sai läbi ja siis ma lendasin ajalukku!

Ja ajalugu oli suurepärane!!! Ma sain nagu KÕIGEST aru, mis seal räägiti. Ja HUVITAV oli. Ja Kõiv tunnistas üles, et tema tõesti ei oska kitse maksa pealt ennustada. Ja HUVITAV oli. Sumeritest räägiti. Ja HUVITAV oli!!!

Ja siis sai üks ajalugu läbi ja ma läksin sööma. Lossi kohvikus oli valik hoopis suurem kui Liivis, kallim oli muidugi kah, aga suurem valik ikka. Sõin pihve šampinjoni ja sibula kattega, kartulit kastmega ja toorsalatit. Ja see oli hea!!! Ja mulle meeldis ajalugu. Ja klass oli kah soojem. Ja ajaloolased olid soojemad. Nägid toredad välja. Aga... kui ma ajalugu õpiksin, siis ma õhkaks vist mata järele. Ja siis ma oleks humanitaar. Õõõ!

Hmm. Mida veel? Ei olegi vist midagi. Aaa! Ma kirjutasin ajaloos punasega, sest mul üks pastakas sai otsa (see otsasaamatu) ja teine ei kirjuta eriti hästi, eriti kui ma pean ruttu ja palju kirjutama. Nii et ma kirjutasin siis punasega. Ja üldse tõmbasin hästi palju jooni ja minu märkmed on küll sellised, et neist ei saa keegi (arvatavasti ka Keegi) peale minu vist aru. Käsi jäi kah valusaks, palju tuli kirjutada. Ja vahepeal tuli süüa. Aga hää söök oli.

Ja HÄÄÄÄÄÄ ajalugu oli. :)

---
Pseudo-humanitaar Suxu

Comments

Anonymous said…
Oh jah... nii see allakäik algab. Alguses viid ajalooõpetajale kooli lõpus lilled, siis vaimustud Kreekast ja Vana-Kreekast, siis juba kogu vanaajast, varsti on Udu valmis.

Aga punane on täitsa arvestatav värv. Ja ma olen peaaegu veendunud, et ma ei saaks mitte karvavõrtki su konspektist aru.

Nüüd ma lähen ja rahustan ajaloolast. Tegelikult ma vist olen sel alal juba veidi edugi saavutanud! :)
Anonymous said…
Veel... sul on kolmandas lauses koma puudu!
suxu said…
Ei tea, ma ikka veel vihkan uusaega. Ja vanaaeg on mulle kogu aeg meeldinud. :) Sulle meeldis ju ka?

Nojah, aga sul on jälle esimeses kommis üks üsna irvitamapanev viga.
Anonymous said…
Oo jaa... on alles jaburad need kirjavead, igale poole ronivad vahele.

Aga jah, vanaaeg on kogu ülejäänud ajalooga võrreldes ikka tõsiselt köitev.

Popular posts from this blog

mmxxiii

Täna on küll viimane aeg teha ära eelmise aasta kokkuvõte, aasta 2022 oma siis. Ega ma sellest väga palju enam ei mäleta ka. Aga mul oli põlveopp, millele järgnes 5 nädalat kargutamist ja siis sügisel käisin töökaaslastega spaas. Vahepeal oli suvi kah, siis käisime Pontuga ujumas. Ja kutsapargis käisime ka mitmeid kordi. Vaatame resolutsioonid ka üle, 2022 a. lubadused: * tegele Pontuga Ikka tegelesin :) Käisime kutsapargis ja jalutamas ja olime/mängisime niisama koos. Kaisutasime kah.  * ära üle tööta Vot - ei töötanudki! Selle vastu aitas Pontu ilusti - nüüd ma jõuan kella 10-ks tööle ja olen kella 6-ni ja väga palju ületunde enam ei tee.  * hoolitse oma tervise eest Jah, sain põlve korda ja tegin harjutusi. Ja vahetasin perearsti ära, sest mu vana perearst läks pensionile ja siis ma sain automaatselt uue, aga see uus on linna teises otsas, seega ma võtsin sama arsti, kes on emal-isal ja vennal. Minu meelest on ta tore ja asjalik.  P.S. Tuli meelde nüüd, et me käisime (vist augustis)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat ort

Viini reis

Viin, Austria, 29.06 – 02.07.2018 NB! Need, kes ei viitsi tervet juttu lugeda, siis kerige lõppu, seal on kokkuvõte. Neljapäev, 28.06. Sõitsime kella kolmese rongiga Tallinnasse, kus olime endile üheks ööks kinni pannud toa GO Shnelli Hotellis, mis asub kohe raudteejaama kõrval. Lennujaamas pidime olema kell 5 hommikul. Olime enne tükk aega mõelnud, kuidas ikkagi toimida, kas minna varem ja ööbida hotellis, kusjuures alguses kaalusime ainult Ülemiste Hotelli, aga seal olid alles vaid kallid toad. Korra mõtlesime ka, et sõita Tallinnasse öise bussiga, aga seda varianti me mõlemad ikkagi pelgasime, sest mis saab siis, kui midagi juhtub ja me oleme alles Tartus ja juba 3-4 tunni pärast peaksime olema Tallinna lennujaamas. Pealegi oleks me sellise variandi puhul pidanud olema kas terve öö üleval või oleks saanud ainult mõned tunnid magada. Otsustasime siis lõpuks Shnelli hotelli kasuks, kuna rongiga minnes on see tõesti kohe sealsamas ja lisaks oli tuba ka mõistliku hinnaga j