Skip to main content

Ajalugu on ahvatlev

Miks ma seda õppima ei läinud? Ma tean küll. Sest ainus ajalugu, mis mulle meeldib on vanaaeg, mul ei püsi kuupäevad ja nimed meeles ning lõppude lõpuks poleks mul sellega suurt muud teha kui kooli minna, aga see pole kah nagu mu unistus.

Aga täna pärast kahte krüptoloogiat oli see kui jumala (näiteks Ani) kingitus. Krüptoloogia läheb käest ära. Alguses oli seal salakirjade lahtimuukimine, nüüd mingid ringid ja väljad ja Eukleidese algoritmid ja polünoomide jagamine ning muud sellist jama. Ja veel kaks loengut järjest. Kui teine oli 30 minutit kestnud, vaatasin ma kella ja leidsin, et uhhh, lõpuks ometi on see loeng läbi ja ma saan ajalukku minna. Aga siis ma vaatasin veidi täpsemalt ja leidsin, et kurat. Ohh, kannatasin veel tund aega ära, vahtisin slaide ja mõtlesin, et kas kõik teised ei saa kah midagi aru või olen ma üksik loll. Nooh, lõpuks sai läbi ja siis ma lendasin ajalukku!

Ja ajalugu oli suurepärane!!! Ma sain nagu KÕIGEST aru, mis seal räägiti. Ja HUVITAV oli. Ja Kõiv tunnistas üles, et tema tõesti ei oska kitse maksa pealt ennustada. Ja HUVITAV oli. Sumeritest räägiti. Ja HUVITAV oli!!!

Ja siis sai üks ajalugu läbi ja ma läksin sööma. Lossi kohvikus oli valik hoopis suurem kui Liivis, kallim oli muidugi kah, aga suurem valik ikka. Sõin pihve šampinjoni ja sibula kattega, kartulit kastmega ja toorsalatit. Ja see oli hea!!! Ja mulle meeldis ajalugu. Ja klass oli kah soojem. Ja ajaloolased olid soojemad. Nägid toredad välja. Aga... kui ma ajalugu õpiksin, siis ma õhkaks vist mata järele. Ja siis ma oleks humanitaar. Õõõ!

Hmm. Mida veel? Ei olegi vist midagi. Aaa! Ma kirjutasin ajaloos punasega, sest mul üks pastakas sai otsa (see otsasaamatu) ja teine ei kirjuta eriti hästi, eriti kui ma pean ruttu ja palju kirjutama. Nii et ma kirjutasin siis punasega. Ja üldse tõmbasin hästi palju jooni ja minu märkmed on küll sellised, et neist ei saa keegi (arvatavasti ka Keegi) peale minu vist aru. Käsi jäi kah valusaks, palju tuli kirjutada. Ja vahepeal tuli süüa. Aga hää söök oli.

Ja HÄÄÄÄÄÄ ajalugu oli. :)

---
Pseudo-humanitaar Suxu

Comments

Anonymous said…
Oh jah... nii see allakäik algab. Alguses viid ajalooõpetajale kooli lõpus lilled, siis vaimustud Kreekast ja Vana-Kreekast, siis juba kogu vanaajast, varsti on Udu valmis.

Aga punane on täitsa arvestatav värv. Ja ma olen peaaegu veendunud, et ma ei saaks mitte karvavõrtki su konspektist aru.

Nüüd ma lähen ja rahustan ajaloolast. Tegelikult ma vist olen sel alal juba veidi edugi saavutanud! :)
Anonymous said…
Veel... sul on kolmandas lauses koma puudu!
suxu said…
Ei tea, ma ikka veel vihkan uusaega. Ja vanaaeg on mulle kogu aeg meeldinud. :) Sulle meeldis ju ka?

Nojah, aga sul on jälle esimeses kommis üks üsna irvitamapanev viga.
Anonymous said…
Oo jaa... on alles jaburad need kirjavead, igale poole ronivad vahele.

Aga jah, vanaaeg on kogu ülejäänud ajalooga võrreldes ikka tõsiselt köitev.

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...