Skip to main content

Ajalugu on ahvatlev

Miks ma seda õppima ei läinud? Ma tean küll. Sest ainus ajalugu, mis mulle meeldib on vanaaeg, mul ei püsi kuupäevad ja nimed meeles ning lõppude lõpuks poleks mul sellega suurt muud teha kui kooli minna, aga see pole kah nagu mu unistus.

Aga täna pärast kahte krüptoloogiat oli see kui jumala (näiteks Ani) kingitus. Krüptoloogia läheb käest ära. Alguses oli seal salakirjade lahtimuukimine, nüüd mingid ringid ja väljad ja Eukleidese algoritmid ja polünoomide jagamine ning muud sellist jama. Ja veel kaks loengut järjest. Kui teine oli 30 minutit kestnud, vaatasin ma kella ja leidsin, et uhhh, lõpuks ometi on see loeng läbi ja ma saan ajalukku minna. Aga siis ma vaatasin veidi täpsemalt ja leidsin, et kurat. Ohh, kannatasin veel tund aega ära, vahtisin slaide ja mõtlesin, et kas kõik teised ei saa kah midagi aru või olen ma üksik loll. Nooh, lõpuks sai läbi ja siis ma lendasin ajalukku!

Ja ajalugu oli suurepärane!!! Ma sain nagu KÕIGEST aru, mis seal räägiti. Ja HUVITAV oli. Ja Kõiv tunnistas üles, et tema tõesti ei oska kitse maksa pealt ennustada. Ja HUVITAV oli. Sumeritest räägiti. Ja HUVITAV oli!!!

Ja siis sai üks ajalugu läbi ja ma läksin sööma. Lossi kohvikus oli valik hoopis suurem kui Liivis, kallim oli muidugi kah, aga suurem valik ikka. Sõin pihve šampinjoni ja sibula kattega, kartulit kastmega ja toorsalatit. Ja see oli hea!!! Ja mulle meeldis ajalugu. Ja klass oli kah soojem. Ja ajaloolased olid soojemad. Nägid toredad välja. Aga... kui ma ajalugu õpiksin, siis ma õhkaks vist mata järele. Ja siis ma oleks humanitaar. Õõõ!

Hmm. Mida veel? Ei olegi vist midagi. Aaa! Ma kirjutasin ajaloos punasega, sest mul üks pastakas sai otsa (see otsasaamatu) ja teine ei kirjuta eriti hästi, eriti kui ma pean ruttu ja palju kirjutama. Nii et ma kirjutasin siis punasega. Ja üldse tõmbasin hästi palju jooni ja minu märkmed on küll sellised, et neist ei saa keegi (arvatavasti ka Keegi) peale minu vist aru. Käsi jäi kah valusaks, palju tuli kirjutada. Ja vahepeal tuli süüa. Aga hää söök oli.

Ja HÄÄÄÄÄÄ ajalugu oli. :)

---
Pseudo-humanitaar Suxu

Comments

Anonymous said…
Oh jah... nii see allakäik algab. Alguses viid ajalooõpetajale kooli lõpus lilled, siis vaimustud Kreekast ja Vana-Kreekast, siis juba kogu vanaajast, varsti on Udu valmis.

Aga punane on täitsa arvestatav värv. Ja ma olen peaaegu veendunud, et ma ei saaks mitte karvavõrtki su konspektist aru.

Nüüd ma lähen ja rahustan ajaloolast. Tegelikult ma vist olen sel alal juba veidi edugi saavutanud! :)
Anonymous said…
Veel... sul on kolmandas lauses koma puudu!
suxu said…
Ei tea, ma ikka veel vihkan uusaega. Ja vanaaeg on mulle kogu aeg meeldinud. :) Sulle meeldis ju ka?

Nojah, aga sul on jälle esimeses kommis üks üsna irvitamapanev viga.
Anonymous said…
Oo jaa... on alles jaburad need kirjavead, igale poole ronivad vahele.

Aga jah, vanaaeg on kogu ülejäänud ajalooga võrreldes ikka tõsiselt köitev.

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...