Suvi on üürike.
Suvepäev pikk.
Täis liblikaid,
Lapsi ja lilli
Haljendav lagendik.
Ma tahtsin tegelikult juba eile kirjutada, aga päev sai otsa. Niimoodi nende päevadega kahjuks juhtubki, nad saavad kõik otsa. Suvi saab otsa, algab kool. ÜLIkool. Nojah. Paar päeva on muidugi veel, aga seda pole eriti palju. Nojah, oleneb muidugi sellest, millega võrrelda. Ühe kõrval on kaks lausa poole rohkem, nulli kõrval... aga sellest ei tule miskit head, sellest tuleb hoopis lõpmatus. Ja lõpmatus ei ole tegelt nii tore, kui tunduda võib. Näiteks lõpmatut suve või suvepuhkust ei tahaks tegelt kah. Vähemalt mina mitte.
Igatahes, ongi september käes. Kalendri pöörasin kah ära, ilusam pilt tuli kui enne. Aga nüüd pole kodus enam nii soe kui enne. Sokid panin jalga ja kampsuni selga. Ja kuum tee tundub väga ihaldusväärne. Õnneks sain just terve tassi! Jeee!
Vahepeal sai Papu maal käidud. Tore oli. Külm oli kaa. Kuigi eile sai isegi päikese käes lebatud ja pilvi imetletud. Üks pilv nägi välja nagu Suurbritannia, ainult et pool Šotimaad oli puudu. Aga see-eest oli Iirimaa ikka paras lahmakas ning isegi Prantsusmaa ja Hispaania olid olemas ja umbes õiges kohas. Hiljem eraldus Šotimaa ülejäänud Suurbritanniast täielikult ja päike läks Hispaania taha. Ja meie läksime tuppa tuld vahtima. Tuld on tõeliselt lahe vaadata, kuigi mitte nii lahe kui hõõguvaid süsisid. Sest hõõguvad söed on ikka eriti lahedad. Suurt Vankrit nägin kaa. Isegi ema küsis, et kas ma nägin Suurt Vankrit ja Kassiopeiat. Ma vastasin, et jah, ma nägin Suurt Vankrit. Ema küsis, et kas ma Kassiopeiat ka nägin. Ma vastasin, et jah, ma nägin Suurt Vankrit. Selle peale ema naeris.
Suurtest asjadest rääkides, mul on reiel üks selline tõsine sinikas. Eile andis isegi kõndides tunda ja mul polnud nagu õrna aimugi, kust ma selle sain. No muidugi ma olen tavaliselt kah teadmata päritoluga sinikaid täis, aga siis ma tegelikult tean, et eks süüdi oli ikka mõni nurk või uks. Nurkadele ma kõnnin ikka aeg ajalt otsa - hakkan liiga vara pöörama, üks põhjus, miks ma ei usu, et minust autojuhina asja saaks. Ja uksed ma tõmban niimoodi kinni, et jään ise vahele. Aga see sinikas oli veel sellises imelikus kohas kah. Et ma tean küll täpselt, milliste laternate vastu ma pea ära lõin, aga... Aga siis tuli mul idee! Pirn lõi pea kohal särama! Ma arvan, et ma sain selle autost, kui ma sinna taha ronisin või sealt ära ronisin. Oli küll üsna ebamugav. Oleks pidanud selle 400m ikka tagasi jalutama. Üksi läbi öö kõiki ohte - põlenud maju ja ööliblikaid - trotsides. Jah.
Aga tegelt oli muidugi lahe-lahe-lahe-tore-tore-tore ja muud sellist. :D Selline mõnus suvelõpuüritus. :)
Aga ikkagi võiks veel juuli lõpp olla.
Elu on täis muinasjuttu,
Muinasjutt täis elu.
Kindlad piirid kaovad uttu,
Jäävad rõõm ja valu.
Lootusetus olukorras
Ainult loota tasub.
Mõne lihtsa rõõmu võti
Laulukeses asub:
Kribele-krabele-bumps!
Kook kadus laualt karlumps!
Kribele-krabele-bumps!
Põrsast ei ähvarda mumps!
Kribele-krabele-bumps!
Riimub, ei riimu - riimumps!
--- Ott Arder (ülemine ka)
Suvepäev pikk.
Täis liblikaid,
Lapsi ja lilli
Haljendav lagendik.
Ma tahtsin tegelikult juba eile kirjutada, aga päev sai otsa. Niimoodi nende päevadega kahjuks juhtubki, nad saavad kõik otsa. Suvi saab otsa, algab kool. ÜLIkool. Nojah. Paar päeva on muidugi veel, aga seda pole eriti palju. Nojah, oleneb muidugi sellest, millega võrrelda. Ühe kõrval on kaks lausa poole rohkem, nulli kõrval... aga sellest ei tule miskit head, sellest tuleb hoopis lõpmatus. Ja lõpmatus ei ole tegelt nii tore, kui tunduda võib. Näiteks lõpmatut suve või suvepuhkust ei tahaks tegelt kah. Vähemalt mina mitte.
Igatahes, ongi september käes. Kalendri pöörasin kah ära, ilusam pilt tuli kui enne. Aga nüüd pole kodus enam nii soe kui enne. Sokid panin jalga ja kampsuni selga. Ja kuum tee tundub väga ihaldusväärne. Õnneks sain just terve tassi! Jeee!
Vahepeal sai Papu maal käidud. Tore oli. Külm oli kaa. Kuigi eile sai isegi päikese käes lebatud ja pilvi imetletud. Üks pilv nägi välja nagu Suurbritannia, ainult et pool Šotimaad oli puudu. Aga see-eest oli Iirimaa ikka paras lahmakas ning isegi Prantsusmaa ja Hispaania olid olemas ja umbes õiges kohas. Hiljem eraldus Šotimaa ülejäänud Suurbritanniast täielikult ja päike läks Hispaania taha. Ja meie läksime tuppa tuld vahtima. Tuld on tõeliselt lahe vaadata, kuigi mitte nii lahe kui hõõguvaid süsisid. Sest hõõguvad söed on ikka eriti lahedad. Suurt Vankrit nägin kaa. Isegi ema küsis, et kas ma nägin Suurt Vankrit ja Kassiopeiat. Ma vastasin, et jah, ma nägin Suurt Vankrit. Ema küsis, et kas ma Kassiopeiat ka nägin. Ma vastasin, et jah, ma nägin Suurt Vankrit. Selle peale ema naeris.
Suurtest asjadest rääkides, mul on reiel üks selline tõsine sinikas. Eile andis isegi kõndides tunda ja mul polnud nagu õrna aimugi, kust ma selle sain. No muidugi ma olen tavaliselt kah teadmata päritoluga sinikaid täis, aga siis ma tegelikult tean, et eks süüdi oli ikka mõni nurk või uks. Nurkadele ma kõnnin ikka aeg ajalt otsa - hakkan liiga vara pöörama, üks põhjus, miks ma ei usu, et minust autojuhina asja saaks. Ja uksed ma tõmban niimoodi kinni, et jään ise vahele. Aga see sinikas oli veel sellises imelikus kohas kah. Et ma tean küll täpselt, milliste laternate vastu ma pea ära lõin, aga... Aga siis tuli mul idee! Pirn lõi pea kohal särama! Ma arvan, et ma sain selle autost, kui ma sinna taha ronisin või sealt ära ronisin. Oli küll üsna ebamugav. Oleks pidanud selle 400m ikka tagasi jalutama. Üksi läbi öö kõiki ohte - põlenud maju ja ööliblikaid - trotsides. Jah.
Aga tegelt oli muidugi lahe-lahe-lahe-tore-tore-tore ja muud sellist. :D Selline mõnus suvelõpuüritus. :)
Aga ikkagi võiks veel juuli lõpp olla.
Elu on täis muinasjuttu,
Muinasjutt täis elu.
Kindlad piirid kaovad uttu,
Jäävad rõõm ja valu.
Lootusetus olukorras
Ainult loota tasub.
Mõne lihtsa rõõmu võti
Laulukeses asub:
Kribele-krabele-bumps!
Kook kadus laualt karlumps!
Kribele-krabele-bumps!
Põrsast ei ähvarda mumps!
Kribele-krabele-bumps!
Riimub, ei riimu - riimumps!
--- Ott Arder (ülemine ka)
Comments