Skip to main content

Kaitsekõne prokrastineerimisele

Paljud muudkui räägivad, et prokrastineerimine on halb, et asju ei tohi jätta viimasele minutile, et tänaseid toimetusi on parem mitte homseks jätta ja muud sellist. Tegelikult, tunnistan üles, olen minagi seda vahetevahel mõelnud - tavaliselt siis, kui ma koridoris edasi-tagasi torman, kätega vehin ja karjun. Teisalt jälle on prokrastineerimisel ka häid omadusi ja tuligi tuju mõned neist nüüd siis kah välja tuua. Punktidena.

Punkt. Asju viimasele minutile jättes on terve hulk minuteid enne viimast väga lõbusad. Võib laiselda ja teha muud huvitavat.

Punkt. Asju viimasele minutile jättes on vähem aega kirumiseks ja paanikaks, kui miskit välja ei tule.

Punkt. Öösel saab normaalselt magada. Ei pea kogu aeg mõtlema, et mis küll valesti sai tehtud. Uskuge mind, sellele mõtlemine pole sugugi lahe.

Punkt. Sageli on ette tulnud, et viimasel hetkel parandatakse õige asi valeks. Antud juhul pole selleks enam aega.

Punkt. Mõnikord hakatakse tõsiselt järele mõtlema (okei, seda juhtub küll harva) ja siis leitakse, et kogu asi sai valesti tehtud. Ja siis tuleb paanika. Prokrastineerimise korral ei ole kummakski aega - ei tõsiseks mõtlemiseks ega sellele järgnevaks paanikaks.

Punkt. Kohe kindlasti tuleb kunagi tulevikus vajadus midagi olulist hästi kiiresti ära teha. Prokrastineerimine on hea trenn.

Punkt. Õnneliku elu saladus - tee nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Ja kui see saab veel ka kiiresti tehtud, siis... siis saab jälle laiselda. (Muidugi niimoodi oskuslikult, et ülemusele tundub, et käib usin töötegemine).

Punkt. Kindlasti on midagi veel. Näiteks korrata juba mainitut teiste sõnadega.

:)

---
Suxu
Prokrastinaator ja juhke selle üle

Comments

Anonymous said…
Hmm... tundub, et sul on midagi tegemata, mille tähtaeg läheneb hirrrmsa kiirusega... Sama siin. Oeh.

Elagu prokrastinaatorid!
Anonymous said…
Kas see sissekanne ei käigi siis ülikoolielu alla? Ma oleks küll arvanud, et käib... mis siin muidu niisama ikka prokrastineerida!
suxu said…
Nojah, aga pole poole sõnagagi ülikooli ega loenguid ega tähtaegu ega krüptoloogiat mainitud. Ja milleks? Mul oli tol hetkel hea tuju, et asi ilusti ja kiiresti ära tehtud sai. Õigesti kah, muide. ;)

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...