Skip to main content

Kaitsekõne prokrastineerimisele

Paljud muudkui räägivad, et prokrastineerimine on halb, et asju ei tohi jätta viimasele minutile, et tänaseid toimetusi on parem mitte homseks jätta ja muud sellist. Tegelikult, tunnistan üles, olen minagi seda vahetevahel mõelnud - tavaliselt siis, kui ma koridoris edasi-tagasi torman, kätega vehin ja karjun. Teisalt jälle on prokrastineerimisel ka häid omadusi ja tuligi tuju mõned neist nüüd siis kah välja tuua. Punktidena.

Punkt. Asju viimasele minutile jättes on terve hulk minuteid enne viimast väga lõbusad. Võib laiselda ja teha muud huvitavat.

Punkt. Asju viimasele minutile jättes on vähem aega kirumiseks ja paanikaks, kui miskit välja ei tule.

Punkt. Öösel saab normaalselt magada. Ei pea kogu aeg mõtlema, et mis küll valesti sai tehtud. Uskuge mind, sellele mõtlemine pole sugugi lahe.

Punkt. Sageli on ette tulnud, et viimasel hetkel parandatakse õige asi valeks. Antud juhul pole selleks enam aega.

Punkt. Mõnikord hakatakse tõsiselt järele mõtlema (okei, seda juhtub küll harva) ja siis leitakse, et kogu asi sai valesti tehtud. Ja siis tuleb paanika. Prokrastineerimise korral ei ole kummakski aega - ei tõsiseks mõtlemiseks ega sellele järgnevaks paanikaks.

Punkt. Kohe kindlasti tuleb kunagi tulevikus vajadus midagi olulist hästi kiiresti ära teha. Prokrastineerimine on hea trenn.

Punkt. Õnneliku elu saladus - tee nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Ja kui see saab veel ka kiiresti tehtud, siis... siis saab jälle laiselda. (Muidugi niimoodi oskuslikult, et ülemusele tundub, et käib usin töötegemine).

Punkt. Kindlasti on midagi veel. Näiteks korrata juba mainitut teiste sõnadega.

:)

---
Suxu
Prokrastinaator ja juhke selle üle
Labels:

Comments

Anonymous said…
Hmm... tundub, et sul on midagi tegemata, mille tähtaeg läheneb hirrrmsa kiirusega... Sama siin. Oeh.

Elagu prokrastinaatorid!
10:02 am
Anonymous said…
Kas see sissekanne ei käigi siis ülikoolielu alla? Ma oleks küll arvanud, et käib... mis siin muidu niisama ikka prokrastineerida!
2:28 pm
suxu said…
Nojah, aga pole poole sõnagagi ülikooli ega loenguid ega tähtaegu ega krüptoloogiat mainitud. Ja milleks? Mul oli tol hetkel hea tuju, et asi ilusti ja kiiresti ära tehtud sai. Õigesti kah, muide. ;)
8:46 pm
Post a Comment

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...
Post a Comment
Read more