Skip to main content

Nägudest

Ei kärvanudki ära, näädsa. Võib-olla sellepärast, et kaks loengut olid lühemad ja ajaloost ma tõmbasin kohe päris uttu. Käisin söömas. Crepis. Marineeritud kana salatit. Kaks tädikest istusid nahaalselt minu lauda. Mis teha. Ananassimahla jõin ja pärast söömist kiikusin veidi pingiga.

Aga tegelt tahaks viimase aja unenägudest rääkida, enne kui nad mul meelest ära lähevad. Esimene oli siis selline, et ma võtsin endale ülikoolis inglise keele kursuse. Mõttetu küll, eks ole, aga iseenesest mitte väga hull. Ainult et see polnud tavaline inglise keele kursus - see oli Palgi inglise keele kursus. Ma ei tea, mis mul küll mõttes oli. Ma lihtsalt jooksin talle koridoris otsa. Palgile. Unes. Õnneks. Ja siis ta kiitis mind nii kõvasti, et ma kohe võtsingi tema tunni. Ei tea, mis mul viga oli. Samas jälle oli selles unenäos veel teine seik, kus ma püüdsin üht hästi suurt ja hästi pikka ja hästi teravat nuga endale seljakotti panna, aga see ei tahtnud eriti ära mahtuda.

Ja siis üks teine öö nägin ma parti unes. Kes rääkis mu'ga ja ei tahtnud kuidagi ära minna. Ja-jah.

Aga hetkel on mul kuum kakao. Nämma!

---
suxu

Comments

Anonymous said…
Unenägudest rääkides... ma nägin kah hiljuti (see oleks siis eelmise reede ööl vastu laupäeva, enne seda, kui me kokku saime) unes, et ma läksin ÜLIkooli ja sinna minekuks tuli suuuurest pikast trepist üles minna ja siis tuli mulle poolel teel vastu üks kursavend ja ütles, et ta tuleb varsti tagasi. Ja siis ta tuligi ja siis me ronisime trepist üles, istusime seal väikse ümmarguse laua taha, jõime punast veini ja rääkisime sellest, et me oleme täiesti võõrad inimesed ja ei tunne teineteist karvavõrtki.
Njah.

Saa sa siis neist unenägudest aru. Ja veel just sellel ööl siis!

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...