KIRI EMALE Oled ikka elus veel, mu ema? Olen minagi. No tere, eit! Löögu taas su kambris värelema õhtuvalge imeline loit. Kuulsin, et sa oled muremõttes, et sul minu pärast kurb on meel vanamoelist jakki ümber võttes alatihti vaatamas käid teel. Ning et vahel õhtul õudseks sulle üks ja sama viirastus teeb toa - nagu oleks kõrtsitülis mulle keegi torgand rindu jäiga noa. Ära, kallis, oma südant koorma! Kõik on jamps ja uni, usu mind! Pole ma nii põhjakäinud joomar, et võiks surra, nägemata sind. Olen endist viisi hell ja heagi ning mul ühest soovist põleb põu: et ma pääseksin sest kõigest peagi sinna, kus su madal hütt ja õu. Tulen kevadel, kui ümber maja aed meil valendab ja lõhnab meest Nõnda vara ära ainult aja üles mind kui seitsme aasta eest Sel, mis möödas, ära tõusta käsi, ega sellel, mis on luhtunud Liiga vara kaotused ja väsi on su pojast üle uhtunud. Ära palvetama sunni. Pole vaja! Vana juurde suletud on piir. Oled ju mu ainus lohutaja, ainus imeline päiksekiir. Ole rahul, ära...