Nostalgia tuleb peale. Nagu kirjutaksin jälle lõputööd, istun öösel üleval ja teen tööd. Kas olete märganud, et tulevikus on kuidagi rohkem aega kui minevikus? Kolmapäeval tundus, et see pikk nädalavahetus on maa ja ilm aega, aga nüüd tundub, et ega ikka ei olnud küll. Ja viis aastat tagasi tundus viis aastat ilmatumalt pikk aeg. Igasugused plaanid olid ja kindel veendumus, et nad kõik ka tehtud saavad. Nüüd ma olen juba nõus uskuma, et viie aasta pärast on need plaanid jätkuvalt samas seisus mis praegu. Oki, tuttu. Homme tuleb igast asja teha. Tööd ja tikuvõileibu. Ja kass vastu võtta. Ja sugulased.