Skip to main content

raamatuid pole kunagi liiga palju

Mina kuulun sinna koolkonda. Ma võin olla suures saalis, kus on riiulid maast laeni, nii kaugele kui silm ulatub, kõik raamatuid täis... oijah, unistada ju võib. Mul on lauaalune raamatuid täis. See, kuhu lähevad need raamatud, mida ma parajasti loen. Hetkel on mul seal Potter, kaks Twilighti, üks Woolf, üks Papu raamat ja Rootsi novell. Ja siis on mul teises toas laual raamat, mida lugeda, ja riiulis mitu raamatut, mida lugeda, nii mõnigi jälle Papu oma. Nii et mul ei ole puudu raamatutest, mida lugeda. Aga kui ma juba gravitateerun Apollosse - peaaegu oleks bussist maha jäänud - ja seal on soodukas...

:) :) :)

Raamatuid ei ole kunagi liiga palju.
Labels:

Comments

sussa said…
Ma juba sinu esimese lause põhjal hakkasin arvama, et sa oled seda viimast minult laenatud raamatut isegi lugema hakanud!
9:05 am
suxu said…
Veel ei ole. Pärast Potterit võtan ette. Ja see ei ole mul laua all kah, see on ilusti riiulis, et ma sinna midagi peale ei ajaks. Inimesed on laua all.

(Jee! Ma ei olegi ainus, kes minu blogi kommib!)
9:26 pm
sussa said…
Lihtsalt see kirjeldus suurest saalist, kus riiulid on maast laeni, nii kaugele kui silm ulatub, raamatuid täis... Seal raamatus on üks selline saal.
4:21 pm
suxu said…
Raamatus on saal, kus on raamatud, kus on saal, kus on raamatud, kus on saal, kus on raamatud jne.

Aga seal kindlasti juhtub midagi. Keegi ei räägi sellest, kuidas raamatud on lahedad, sest nad on raamatud, mitte sellepärast, et nad on mürgitatud või keegi ajab neid taga.

Kuigi seegi juhtus kõik omakorda raamatus, nii et võib-olla on point hoopis selles.
9:56 pm
Post a Comment

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...
30 comments
Read more

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more