Skip to main content

elust

Enda eest hoolitsemine on tegelikult päris tore, eriti kui sa seda varem teinud pole. Tore on, kui tulen toime selliste igapäevaste toimetustega nagu koristamine, pesu pesemine, toidu valmistamine, nõude pesemine. Eks vahel läheb muidugi viltu kah, näiteks Pasta Bologneset tehes õnnestus mul põhja kõrvetada nii hakkliha kui ka makaronid. Aga kokku tuli ikka hea roog ja see tegi tuju ka heaks. 

Kui ma veel vanemate pool elasin, siis ma suurt koduseid toimetusi ei teinud, sest ema tegi need minu eest ära. See oli lihtne ja laisk elu, mida ma ehk kunagi ka taga igatsema jään, sest tõenäoliselt tuleb ka aeg, kus ma enam ei vaimustu sellest, et ma enda (ja teiste?) eest hoolitsemisega hakkama saan. Eks iga uus asi on mõnda aega uus ja huvitav ja tekitab rõõmu ja elevust, aga siis harjub sellega ära ja see muutub tavaliseks, iseenesestmõistetavaks. 

Ega mulle kõik kodused toimetused ka ei meeldi. Vahel tuleb jälle mõte, et küll oleks hea, kui keegi mõne vähem toreda tegevuse minu eest ära teeks. Aga ise teha on ka tore, vähemalt preagu. Eks ma siis naudin seda aega, ning kunagi hiljem loen seda postitust ja vangutan pead. ;)

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...