Skip to main content

meie jõulupuu

Tõime täna kuuse ära. Tegelikult oli plaanis nulg võtta, aga kui müüjatüdruk ütles, et see ei lõhna peaaegu üldse mitte, siis ma mõtlesin punktipealt ümber ja nõudsin kuuske. Järgi mõeldes oleks võinud nulu ka võtta ja see oli minust natuke inetu, et ma niimoodi üksi ümber otsustasin, R-ga läbi arutamata, sest tema oli nulu poolt. Järgi mõeldes... võib-olla järgmine kord suudan ka enne tegutsemist mõelda, kuigi tõenäoliselt mitte. 

Aga kuusk on ka kena, umbes minu pikkune. Ühel pool on vähem oksi, selle panime akna/seina poole. Teisel pool on tihedalt ja palju oksi. Ülespanemisega oli jama, sest ma ei osanud ei jalga sättida ega kuuske üleval hoida, sest see torkis. R-t torkis kuusk ka, tal käsivarred kõik pisikesi sügelevaid täppe täis, ei tea, kas on kuuseokka allergia, või kuuseokka torge mõjubki alati nii. Ma loodan, et need lähevad varsti ära. Igatahes, tema ei hädaldanud nagu mina, pani kuusele ilusti jala külge ja sättis kuuse üles. Koos ehtisime kuuske, mina riputasin kuulikesi ja tema võttis selle videole. Siin on ühed ülilahedad kuuse-ehted, sellised mitmevärvilised käbid, lumega kaetud. Nii nunnud ja peegeldavad valgust ka ilusti. Tavalised ümmargused kuulid olid ka väga ilusad ja armsad. Tulukesi meil (veel?) ei ole, aga võib-olla ei saa ka olema, sest kuusk on ka niisi väga kena. Tulukeste asemel on meil köögis kolmnurkküünal. Ja magamis- ja arvutituba on ehitud jõulukardadega. :)

Kuuselõhn on küll tuntav, ka minu pool-kinnise ninaga. Lubasin R-le, et järgmine aasta võtame nulu, kui ta soovib. Aga sel aastal on meil kena traditsiooniline kuuseke.

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...