Skip to main content

meie jõulupuu

Tõime täna kuuse ära. Tegelikult oli plaanis nulg võtta, aga kui müüjatüdruk ütles, et see ei lõhna peaaegu üldse mitte, siis ma mõtlesin punktipealt ümber ja nõudsin kuuske. Järgi mõeldes oleks võinud nulu ka võtta ja see oli minust natuke inetu, et ma niimoodi üksi ümber otsustasin, R-ga läbi arutamata, sest tema oli nulu poolt. Järgi mõeldes... võib-olla järgmine kord suudan ka enne tegutsemist mõelda, kuigi tõenäoliselt mitte. 

Aga kuusk on ka kena, umbes minu pikkune. Ühel pool on vähem oksi, selle panime akna/seina poole. Teisel pool on tihedalt ja palju oksi. Ülespanemisega oli jama, sest ma ei osanud ei jalga sättida ega kuuske üleval hoida, sest see torkis. R-t torkis kuusk ka, tal käsivarred kõik pisikesi sügelevaid täppe täis, ei tea, kas on kuuseokka allergia, või kuuseokka torge mõjubki alati nii. Ma loodan, et need lähevad varsti ära. Igatahes, tema ei hädaldanud nagu mina, pani kuusele ilusti jala külge ja sättis kuuse üles. Koos ehtisime kuuske, mina riputasin kuulikesi ja tema võttis selle videole. Siin on ühed ülilahedad kuuse-ehted, sellised mitmevärvilised käbid, lumega kaetud. Nii nunnud ja peegeldavad valgust ka ilusti. Tavalised ümmargused kuulid olid ka väga ilusad ja armsad. Tulukesi meil (veel?) ei ole, aga võib-olla ei saa ka olema, sest kuusk on ka niisi väga kena. Tulukeste asemel on meil köögis kolmnurkküünal. Ja magamis- ja arvutituba on ehitud jõulukardadega. :)

Kuuselõhn on küll tuntav, ka minu pool-kinnise ninaga. Lubasin R-le, et järgmine aasta võtame nulu, kui ta soovib. Aga sel aastal on meil kena traditsiooniline kuuseke.

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...