Epistole

Tegin täna õunakooki. Mitte otseselt advendi pärast, vaid pigem seetõttu, et eile ei jõudnud. Tegin siis biskviiti, sest küpsetuspulbrit/sidrunhapet ei olnud, ainult suhkrut ja jahu ja juhuslikult ka muna, ning ma nagu mäletasin, et kunagi sain ma sellega ka hakkama. Nüüd ma pole enam kindel, et ma õigesti mäletasin.  Loomulikult sattus mul kollane valge hulka, suhkur sattus ka kuidagi valge hulka (sest ma arvasin, et ta käib sinna), mõneks ajaks sattus sinna ka mikser; lõpuks ma igatahes andsin alla, valasin kõik kokku ja mikserdasin segamini. Siis valasin taigna vormi, õunad taignasse ja puistasin suhkrut ja kaneeli õuntele. Siis läks kogu kupatus ahju ja seal ta küpses u. 40 min ja nägi vahepeal täitsa kobe välja.  (E simene kord, muideks, kui ma oma ahju kasutasin. Lihtne oli . Ahju juhendis oli täpselt öeld ud , milline t emperatuur ja funktsioon ja tasand biskviidile panna. )   Hiljem ta loomulikult kukkus kokku (ma arvan, tundus kuidagi selline) ja söömise...

Käisin reedel hambaarsti juures. Ja mitte lihtsalt kontrollis, vaid asja pärast, o li üks auguke. Eelmine kord käisin ma asja pärast hambaarstil 11 aastat tagasi. Ja see oli nii hull (tegelikult see ei olnud hull, aga mina vist natuke olin), et siis ma tegin 7-aastase pausi ja uuesti läksin hambaarsti juurde mai 2011. Tol korral vaadati mu hambad üle ja taheti hullupööra mu tarkusehambad ära võtta. Eks nad tegelikult tegidki haiget ja teevad siiamaani aeg-ajalt, aga juba paljas mõte nende ära opereerimisest on hullem kui see, et ma pean vahepeal ühe suupoolega sööma. Tol 2011 kevadel olin ma igal juhul nördinud, et ühtegi auku ei olnudki, ja siis jäi jälle neli aastat vahele.  Tänavu ma käisin siis eelmine kuu kontrollis ja arst oli palju toredam ja põhjalikum kui viimati. Tegelikult oli täiesti juhus, et ma selle arsti sain, sest see arst, kelle juurde ma aja sain, oli tol päeval haige. Igatahes, siis ta juba torkis mu hambaid põhjalikult ja õde pani kõik ilusti kirja ja puha....