Skip to main content

eriti unine infopäev ja rikkis küünal

Eelmisel reedel käisin pealinnas infopäeval. Väljasõit oli kell 7, äratus seega kell 6, tegelikult isegi 5.55. Mul oli küll kena plaan minna tuttu hiljemalt kell 11, aga jäin ikka natuke hiljaks, nii pool tundi. Hommikul sain ilusti õigel ajal üles. Natuke kiireks läks minekuga, aga mul läheb kiireks ka siis, kui ma pean kuhugi kella kaheks või neljaks minema. Sõidu ajal püsisin ka kenasti üleval, und polnud ega midagi, aga nii kui pealinna jõudsime tuli uni kah. Infopäeval sai enne algust kohvi juua, mis oli tore, ja küpsist süüa. Tundus, et kõik on jälle korras, aga siis algas infopäev - ja mul tuli selline uni peale. Kõik oli muidu tore ja teema oli huvitav, aga mina muudkui näpistasin ja kratsisin ennast, et ometi mitte tuttu jääda ja norskama hakata. Täiesti kohutav. Vaheajal sai ringi liigutud ja tundus, et hakkas parem, aga nii kui loeng jälle hakkas, pidin mina kohe ära vajuma. Õnneks suutsin kuidagi poolunes püsida ja ma loodan, et keegi teine aru ei saanud. Koduteel olin kusjuures ka kole unine. 

 Eile tegin kodus väikestviisi romantikat, ehk siis panin paar küünalt põlema. Ja avastasin, et üks küünal on rikki läinud, kuigi hiljem selgus, et tal olid lihtsalt patareid tühjad. Jep, jutt on minu värvivahetavast LED küünlast. Põletasin siis teisi küünlaid, kuniks sellele uued patareid saab ostetud. Uh, mõelda vaid, patareidega küünal. 

 Täna tegin piparkooke. :)
Labels:

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...
30 comments
Read more

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more