Skip to main content

kuusk ja juust

Mõtlesin juba ammu igast asju kirjutada, aga ei kirjutanud. Täna ehtisime kuuse ära. R. pani tuled ja mina kuulikesed. Mõtlesime, et oleme hästi kavalad ja tellime potis kuuse. Täpsemalt potis serbia kuuse, mis on kasvatatud hollandis. Sellest veel hullemad on ainult brüsseli kapsas, mis on kasvatatud leedus ja pakendatud kah vist hollandis, või kuskil sealkandis. Igatahes, praegu on kuusk ilus ja kena ja me lõpuks leidsime talle ka õige potialuse. Ennem istus ta meie kollases pesukausis, aga nii ei saanud see ometi jääda, sest meil oli pesukaussi vaja. Haa, selle kuuse tuppa tassimine oli ka paras tegu, kuna alguses oli ta rõdul, aga siis ma üks päev hakkasin kartma, et ta külmetab seal, ja tõstsin selle ise tuppa - see oli parajalt raske - ja siis lohistasin õigele kohale, aga pesukaussi tõsta enam ei jaksanud. 

Aga nüüd on ta oma õige koha peal ja ilusti ehitud ja näeb kena välja. :) 

Teine asi, millest ma kirjutada tahtsin, on veganjuust. Olen nüüd juba mitu korda lõunaks veganpitsat söönud. Mitte et ma veganiks oleks hakanud, aga veganpitsa peale pannakse igasugu häid asju, nagu brokoli, kõrvits, paprika. Ja lisaks ka veganjuust. Esimene kord ma kartsin seda juustu natuke, et mis imeloom see veel on, aga tegelikult päris hea oli. Tehakse seda siis kookosrasvast ja maitselt on ta selline üsna pehme. Sulajuust pitsa peal on kuidagi eriti hea. Ma korra ostsin endale koju ka veganjuustu, aga too oli kahjuks väga piprane, nii et juustu enda maitset polnud eriti tunda. Eks ma mõni teine kord proovin mõnda teist tüüpi, mis poleks nii piprane. Aga jah, veganjuust on täitsa okei ja veganpitsa on ka okei. 

Mis siis veel... käisin paar nädalat tagasi teatris, "Öörändureid" vaatamas. Päris hea oli. Igav ei hakanud kordagi. Lõpp oli ka huvitav. Tal õhtul, kui me emaga teatrisse läksime, oli kusjuures päris külm ilm ja mina läksin seeliku ja sukkadega ja seega õues oli külm ja isegi teatris oli natuke kõhe. Ma olen tähele pannud, et mul hakkab teatris pigem jahe kui palav. Samas, mul on kodus ka nii, et kui toimetan, hakkab palav, aga kui kuhugi pikemalt istuma jään, hakkab jahe (nagu näiteks praegu). Peaks minema ja nõusid pesema, või miskit sellist. 

Aga okei, mul selleks korraks teemad otsas. Kirjutan millalgi jälle. Aga võib-olla alles järgmisel aastal. 

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...