Skip to main content

jõulud

 Ja nüüd ongi juba jõulud käes. Sellised kummalised jõulud seekord, kus kellelegi külla minna ei saa, kõik on vaikselt omaette omas kodus. No mitte päris kõik, aga meil jah jäi seekordne vanematele küllaminek ja jõulupidu igaks juhuks ära. Eile käisime korra kahekesi vanemate juurest läbi, aga ainult korraks, soovisime häid jõule ja vahetasime kotikesi ja siis tulimegi juba tagasi. Kuna R. on praegu päevase magamisega, siis minu jaoks on jah üsna vaiksed ja omaette need jõulud. Õnneks teeme vahepeal perega Skype kõnesid, 24-ndal tegime ja täna teeme ka. Väga tore on kõiki näha ja nendega natuke rääkida.

Ja siis õhtul ärkab R. ka üles, lihtsalt tal läheb natuke aega hommikutee joomiseks ja unisusest ülesaamiseks, enne kui ta minuga tegeleda tahab. Kohe pärast ärkamist on ta unine ja pahur, sama nagu enne tuttuminemist.

Aga me siin vahetasime jõulukinkidena rongimänge (Poola ja London) ning Londonit oleme juba 2x mänginud ja teisi vanemaid mänge ka. Seega see on ka tore olnud. Kalendreid vahetasime ka, mina talle kutsudega ja tema mulle kookidega. 😋 Lisaks sain ma pakist ka natuke kommi ja ühe Palmolive komplekti, kus olid 2 dušigeeli, 1 vedelseep ja 1 deodorant. Tema sai jälle ühe väikese koalapadja (ma sain mingi hetk teada, et koala on ta lemmikloom) ja Pisa torni 3D pusle - selle võiksime ka mingi hetk ette võtta ja kokku panna. 

Eile sadas ka ilus jõululumi maha ja täna sajab edasi. Aknast on väga ilus vaadata lumiseid puid ja lumist maad. Kui me eile korra väljas käisime, siis olime ka lumesajus, see oli natuke märg ja libe, aga tore ka. 














Lumemesilane

Lumehelves, kas sa tahad
olla lumemesilane?
Langed, liugled taevast alla,
õhu sumisema paned?

Langed, liugled taevast alla,
ise laulad summ-summ-summ.
Sinu lauludest jääb õhku
tasakesi jõululumm.

/Heljo Mänd/

Ja kuusekese pilt ka, kuigi kuuseke on sama, mis eelmine aasta, ja üsna samasugune ka.


Lisaks arvasid mul osad lillekesed, et nüüd on õige aeg õitsema hakata - ma ei pane seda üldse pahaks. 😀


Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...