Epistole

Eriti sellist korralikku paksu külma lund. Viis miinust ilma tuuleta on ideaalne, aga minu poolest olgu iga kell pigem -13 kui +3. Pontuga jalutamas käies olen ma hakanud hindama ja armastama ilusaid talvepäevi ja -õhtuid. Varahommikuid, kus puud on lumised või härmas või puistab kerget lund. Ja õhtuti selget tähistaevast või pilvist taevast või lumesadu. Ja lumi on nii mõnus puhas ja Pontu jääb ka ilusti puhtaks, kui tagasi koju jõuame.  Kunagi ammu pani Papu mind lund armastama, sest talle endale meeldis see nii väga ja me käisime koos jalutamas jms. Vahepeal on lumi mind ausalt öeldes külmaks jätnud. ;) Aga kuna ma tean, et inimestele ta meeldib, no siis ma olen teda ikkagi tolereerinud.  Mida ma aga endistviisi vihkan, on jää. Ja siin on viimasel ajal olnud mitmeid jäiseid ja hullult jäiseid ilmasid. Vahepeal oli mitu sellist ilma, kus pea igal pool oli jää ja selleks, et saada puude alla rohelise maa peale, pidime ikkagi üle jäävälja minema. Ja siis üks õhtu oli eriti hul...

Esimene aastavahetus koos Pontuga läks ilusti. Käisime õhtul 11.15 paiku väljas jalutamas, siis veel ei paugutatud, aga üks kõmakas ikkagi käis, mis ehmatas nii mind kui Pontut. Keskööl istusime kolmekesi elutoa diivanil ja vaatasime ilutulestikku, natuke ikka oli seda siinkandis. Pontu ei kartnud ega midagi, aga samas teda väga ei huvitanud ka, natuke vaatas, siis pikutas niisama ja kui paugud vaikisid, siis keeras end magama, eks tal oli uneaeg käes jah.  Aga üldine tagasivaade möödunud aastale... noh, eks seal olid omad head ja vead. Aasta helgem hetk on kindlasti see, et meile tuli Pontu ja seetõttu on viimased 4 kuud palju selgemini meeles kui kõik eelmised. Noh ja sellepärast ka, et need olid just hiljuti. Aga Pontu-asja hakkasin ajama juba märtsis, seega sellega sai juba päris kaua tegeletud. Tähendab, märtsi lõpus ma võtsin aretajaga ühendust, aga tegelikult enne seda oli kogu see protsess, et mis tõugu koera võtta ja kust. Me ikka mõtlesime kõik korralikult läbi, uurisime ...