Mul oli isegi miskit öelda. Aga siis ma unustasin selle ära. Ja nüüd ei tule enam meelde. Igatahes, räägin siis niisama. Täna ma Tehisintellektis püüdsin elu eest kuulata. Sest ma tõsiselt kaalun (köögikaaluga, see, mille peale ma tavaliselt šokolaade viskan) bakalaureusetöö tegemist selles valdkonnas, ja siis oleks nagu ilus kuulata kah. Ahhaa! Meelde tuli. Ma käisin reedel mütsi ostmas. Kindaid kah, aga põhiliselt mütsi, sest mingid (kuigi mitte eriti vaimustavad) kindad mul olid olemas, müts aga kodus, ja väljas puhus *külm* tuul. Siis ma läksingi mütsi ostma, ja ostsingi mütsi. Ja kindad. Ja siis teise mütsi veel. Hästi nunnud. :) Ja Tehisintellektis ma kuulasingi. Väljaarvatud see miski 5 minti, kus õppejõud seletas miskit, millest ma olin juba ammu aru saanud, ning ma end jälle tõenäosusteooria ülesannetele pühendasin. Ja siis veidi aega arutlesin mõttes, et kas osta koju veini, šampust, või koorelikööri. Ostsin veini. Valget. Prantsusmaa oma. Hää oli. Veidi magus, aga ikkagi hää...