Skip to main content

Eee... seda et... jah

Mul oli isegi miskit öelda. Aga siis ma unustasin selle ära. Ja nüüd ei tule enam meelde. Igatahes, räägin siis niisama.

Täna ma Tehisintellektis püüdsin elu eest kuulata. Sest ma tõsiselt kaalun (köögikaaluga, see, mille peale ma tavaliselt šokolaade viskan) bakalaureusetöö tegemist selles valdkonnas, ja siis oleks nagu ilus kuulata kah.

Ahhaa! Meelde tuli. Ma käisin reedel mütsi ostmas. Kindaid kah, aga põhiliselt mütsi, sest mingid (kuigi mitte eriti vaimustavad) kindad mul olid olemas, müts aga kodus, ja väljas puhus *külm* tuul. Siis ma läksingi mütsi ostma, ja ostsingi mütsi. Ja kindad. Ja siis teise mütsi veel. Hästi nunnud. :)

Ja Tehisintellektis ma kuulasingi. Väljaarvatud see miski 5 minti, kus õppejõud seletas miskit, millest ma olin juba ammu aru saanud, ning ma end jälle tõenäosusteooria ülesannetele pühendasin. Ja siis veidi aega arutlesin mõttes, et kas osta koju veini, šampust, või koorelikööri. Ostsin veini. Valget. Prantsusmaa oma. Hää oli. Veidi magus, aga ikkagi hää.

Vanemate pulmaaastapäev (lahe sõna) oli, noh. Ja nemad ju loomulikult ise veini ei osta. Nii et kõik jääb Suxu teha. Ega ma just vastu tegelt ei ole.. ;)

Graafide loeng oli täna tore. Nimelt ma istusin Papu pool, jõin rohelist teed, ja mängisin Papuga Yatzit. Võitsin kah. Korra. Teisel korral võitis Papu. Nooh, tegelt küll vastupidi, Papu võitis esimesel korral. Aga jah, meie Graafide lektor on selline noor mees, kellel on veel usku inimkonda ja kes tahab, et tudengid aru ka saaksid, ja kaasa mõtleksid. Ja ta veel küsib meilt, kas me saime aru, ja kui talle siis tumma pilguga otsa vaadata, seletab ta uuesti! Seal loengus ei saa isegi normaalselt magada!

Mnjah. Siis tuli Itaalia keel, polnud viga. Tegime täisminevikule üks null. Või, vähemalt Suxu puhul, vastupidi. Hehee. :P Aga küll ma talle veel näitan!

---
Suxu vs täisminevik - tehke oma panused!

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...