Skip to main content

Muda ja vein

Tehisintellektis ma täna ei käinud - eile õhtul oli väike palavik ja nina oli kah valus. Hommikul enam palavikku polnud, ning ninal on kah parem.

Itaalia keelde ma ikka läksin, mis sest, et sel ajal sadas Kariibi mere orkaani. Jepp, kõik see äike ja vihm, see on lihtsalt üks Kariibi mere orkaan. Aga Itaalia keeles oli tore, sain kontrolltöö kätte, seal vaid kolm pisikest viga. Ja siis näidati meile filmi veinivaatidest, ja veinist, ja üldse Itaaliast. Ja ma tahtsin sinna tagasi.

Siis sai Itaalia keel läbi, õues oli pime-pime, tibutas ikka veel, ja ma tulin koju. Istusin siis vahepeal kümme sekundit porilombis ja mõtisklesin ebamääraselt elulistel ja filosoofilistel teemadel. Tegelt ma leidsin, et kõnniteel (aka porilombis aka mudaaugus) käimine ei olnudki nii hea mõte. Siis ma läksin tagasi sõiduteele ja ei saanudki alla aetud.

Ja siis ma mõtlesin, et ajaks vanemaid veidi sabinasse ja ostaks veini. Viimane kord kui ma seda tegin, olid nad kindlad, et ma olen juba pooleldi alkohoolik. Aga seekord nad ei sattunudki sabinasse. Isa veel ütles, et kui vein juba avatud, tuleb see kõik ka ära juua, ja seda me siis tegimegi. Valge poolmagus itaalia vein. Hää oli. Kõik kolm klaasi olid hääd. :D

Tuju on kah hää!

Elu on ilus! :D La vita bella!

---
Suxu (Kes Ei Ole Tegelt Purjus)

Comments

Laura said…
Ma lihtsalt ei suuda, Suxic, miks sa kirjutad itaalia keel suure tähega. Minu pedandihing on segaduses! ;)
suxu said…
Sest ma mõtlen seda kui nime, õppeaine nime, mitte kui lihtsalt keelt. Vat sellepärast. Aga kui kirjavead (ning see ei olnud kirjaviga!) panevad sind kommima, siis tuleks neid vist rohkem teha..

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...