Skip to main content

Sinine

Ma muutsin oma blogi siniseks, nagu te ka näete. Mulle meeldib sinine värv, teate. See on lausa mu lemmikvärv ja puha. Ega ma nüüd täpselt ei teagi, miks ta mulle nii väga meeldib, aga eks samal põhjusel, miks mulle ka teised asjad meeldivad, ehk nad lihtsalt meeldivad. Ega mul teiste värvide vastu kah miskit pole - roheline on ilus ja punane ka ja lilla ja isegi roosa. Mul on praegu roosa kampsun seljas, muide. Ja see meeldib mulle.

Mul sai tee otsa. Köögis on seda veel, aga ma ei viitsi tooma minna. Kuigi mul varbad külmetavad. Ma paneks jalga ilusad villased pehmed soojad sinised sokid, aga ma ei tea kus nad on! Wääääää!

Ma nägin hiljuti unes, et mind ajas lõvi taga. Toomemäel. Või tegelt, noh, päris ei ajanud, lihtsalt jalutas mööda, aga ma ise põgenesin mingi kolme mehe eest, kellest üks oli käeraudades ja kaks head, ja vähemalt üks neist headest oli pärit Washingtonist. Linnast, mitte osariigist. Marvan. Igatahes ma siis jooksin nende eest ära ja juhtusin kohe kaks korda selle rahulikult jalutava lõvi teele. Esimene kord läks ta lihtsalt rahulikult mööda, teine kord sai tal must vist kõrini. Aga ta ei saanud mind kätte. Nood kolm meest lõpuks said. Aga kaks neist olid head. Jah.

~~~
Suxu

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...