Skip to main content

Sinine

Ma muutsin oma blogi siniseks, nagu te ka näete. Mulle meeldib sinine värv, teate. See on lausa mu lemmikvärv ja puha. Ega ma nüüd täpselt ei teagi, miks ta mulle nii väga meeldib, aga eks samal põhjusel, miks mulle ka teised asjad meeldivad, ehk nad lihtsalt meeldivad. Ega mul teiste värvide vastu kah miskit pole - roheline on ilus ja punane ka ja lilla ja isegi roosa. Mul on praegu roosa kampsun seljas, muide. Ja see meeldib mulle.

Mul sai tee otsa. Köögis on seda veel, aga ma ei viitsi tooma minna. Kuigi mul varbad külmetavad. Ma paneks jalga ilusad villased pehmed soojad sinised sokid, aga ma ei tea kus nad on! Wääääää!

Ma nägin hiljuti unes, et mind ajas lõvi taga. Toomemäel. Või tegelt, noh, päris ei ajanud, lihtsalt jalutas mööda, aga ma ise põgenesin mingi kolme mehe eest, kellest üks oli käeraudades ja kaks head, ja vähemalt üks neist headest oli pärit Washingtonist. Linnast, mitte osariigist. Marvan. Igatahes ma siis jooksin nende eest ära ja juhtusin kohe kaks korda selle rahulikult jalutava lõvi teele. Esimene kord läks ta lihtsalt rahulikult mööda, teine kord sai tal must vist kõrini. Aga ta ei saanud mind kätte. Nood kolm meest lõpuks said. Aga kaks neist olid head. Jah.

~~~
Suxu

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...