Kommilugu

See juhtus teisipäeval. Aga tegeliku alguse sai lugu hoopis varem, nimelt esmaspäeval, kui kallas vihma, väljas oli külm ja hall ja kole ning sees oli täielik šokolaaditus. Peaaegu oleks juba siis poodi läinud, aga väljas oli külm ja hall ja kole ja ma tõesti ei viitsinud. Hüppasime selle asemel hoopis voodil. Teisipäeval oli ilusam, ei sadanud enam. Ja siis me läksimegi koos Mariaga kesklinna kommipoodi, sinna kaubahalli tagusesse. Väike ilus kommipood oli. Ja siis me ostsime sealt kolm kilo komme, millest üks kilo oli tegelikult küll küpsis või pigem isegi vahvlitoruke. Isegi müüja oli üllatunud. Ega ma ei mäleta küll, kunas ma viimati kolm kilo kommi oleks ostnud, mis sest, et üks kilo oli tegelt vahvaid vahvlitorukesi. Siis me läksime ka üle silla ja kiikusime kiikuva pingiga, vahepeal isegi tuli paar tiba vihma. Jooksime küll sinna ühe lillekese alla varju (need, mis Atlantise ees on), aga selleks ajaks läks vihm üle.

Ja siis me tulime koju ja sõime kommi ja vahvlitorukesi. Nämmad olid. Isa ja ema ennustasid, kui kauaks neid komme jätkub, ema arvas, et kaheks nädalaks, isa arvas, et kolmeks päevaks. Isa pani täppi, neljapäeva õhtuks olid tõesti kõik kommid otsas, ka lutsukad.

Neljapäeval käisin ma muuseas kah "Jumalaema kiriku kellameest" vaatamas. Lahe oli, nägin Paput ja Udut kah. Ja pidin nii kaks tundi piletisabas seisma ja siis sain lõpuks pileti nii kolm minutit enne etenduse algust ja pidin istuma põlved lõua all. Aga lahe oli ikka.

Pildi saate kah, Mariast ja kommidest (ja vahvlitorukestest). Muuseas, siis kui ma pilti tegin, olime me tegelt juba osa komme (ja vahvlitorukesi) ära söönud, nii et alguses oli neid veidi rohkemgi.