Skip to main content

Nervosa

Ma suutsin eile ikka nii närvi minna, et ma pole tükk aega päris nii närvis olnud. Kõik sai alguse sellest, et ma hakkasin Kombinatoorika kontrolltööks õppima (see tuleb homme) ja avastasin, et ma ei oska mitte kui midagi ning ei saa mitte ühestki seletavast tekstist, olgu see siis õpikutekst või mu enda konspekt, aru. Juba see ajas mind närvi ja vihaseks. Aga siis ma hakkasin tegema üht ülesannet, mida ma enda meelest isegi nagu oskasin. Eks ma tegin siis, eks ole, nii hästi-halvasti kui suutsin ja siis kontrollisin vastust (olid lehel antud). Ja seal, kus minul oli 1 astmes 10, oli seal 1 astmes 16! Ja antud kontekstis oli see suur vahe. Ma siis vahtisin oma ülesannet ja lahendust tükk aega ja mitte ei saa aru, kust sinna see 16 oli saadud. See oli nagu see üks asi, mida ma tõesti oskasin, ja korraga on vastuses 10 asemel 16, mis tähendab, et midagi on väga valesti, sest seal peab 10 olema! Ja sümmeetriateisendusi oli kah vale arv! Ja siis ma sain nii kohutavalt vihaseks ja läksin nii närvi, et ma olin vast nii 4 mm kaugusel sellest, et ma oleks midagi millegi vastu virutanud. Nagu, saate aru, enne seda olin ma just proovinud õppida ning leidnud, et ma ei saa mitte millestki aru, ja siis ma tegin seda üht ülesannet, nii umbes ainsat, mida ma oma arust oskasin, ja sellel oli selline vastus, et ma olen tollest asjast ka täiesti valesti aru saanud.

Oi, ma olin vihane/meeleheitel/närvis/masenduses!!!

Ja siis korraga selgus, et...

... ma olin hoopis teise ülesande vastust vaadanud. :P

Olen ma ikka udupea küll...

Heh.
Labels:

Comments

Anonymous said…
Oh sind küll!

Aga edu siis tööks (mis selleks hetkeks, kui sa seda loed, võib vist juba läbi ollalla...).
9:55 am
suxu said…
Ei ole. Jõudsin enne lugeda. Äitähh!

Oh kui ilus ilm. Nüüd läheb niikuinii halvasti. Eks ta ole. :P
10:39 am
Post a Comment

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...
30 comments
Read more

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more