Skip to main content

ütleme, et siin on pealkiri

Ja ütleme, et siin on ülejäänud jutt. Ütleme, et see on mõistlik, naljakas, huvitav, lõbus ja muud säärast. Ütleme, et ma ei ole nädal aega koduarestis olnud. Ega tegelt ei ole kah, ma käisin vahepeal poes, oma uute tortureerivate kingadega. Ikka tortureerisid. Ausalt, kas kuskil on ka inimesi, kes lähevad poodi, leiavad ilma suurema vaevata endale kenad kingad ja siis panevad need jalga ja käivad rõõmsalt ringi, häda ei midagi. Tooge nad siia ja ma annan neile ühe tou... küpsise, see tähendab, küpsise. 

Hmm, jah. Ma nägin unes, et ma jõin viina. Aga siis tulid vanemad tuppa ja ma peitsin pudeli lauajala taha ära ja seisin igaks juhuks ise kah ette. Siis läksid vanemad ära, aga keegi jäi veel sinna ja leidis pudeli üles, aga sellest polnud hullu, sest tolleks hetkeks oli see juba õluks muutunud. 

Ma vaatasin eile üht õudukat. Päris õudne oli. Terve film selline psühhoterror ja siis lõpuks tapeti kõik maha. Või noh, mitte kõik, üks tüdruk pandi külmkappi. Ja loomulikult osutus tapjaks see, kellest seda kõige vähem oodata oskasin. Oli selline mõttetu tüüp. Aga tema tapeti kah ära.

Ema väitis täna mulle, et ta ostis mereandidega seebi. Ma siis küsisin, et kas see sisaldab tigusid ja kaheksajalgu ja muid selliseid. Aga vist ei sisalda. Kuigi, maitea, tumesinine on ta küll. Nii et võib-olla sisaldab ikka kaheksajalga.

Ja muidu... läheb nigu läheb. Mis siis ikka.

Ütleme, et siin lõppeb jutt nüüd ära. 

Comments

sussa said…
Kas kaheksajalad on sinised?

Ma ostsin kah kingad. Natuke hõõruvad, aga kui plaaster õigel hetkel (see tähendab - enne) õigele kohale kleepida, siis pole üldse hullu :) Nii et kas ma saan küpsist??? *naiivne õhinal naeratus*
suxu said…
Ei tea. Tupsu on lilla. Aga nad pritsivad ju tinti.

Sina võid isegi küpsist saada oma ausa ülestunnistuse eest. Siis kui ma kunagi küpsiseid jagama hakkan.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...