Skip to main content

paljutõotav

Ma sattun alati vaatama kõige jaburamaid filme. Ma ei tea miks. Võib-olla sellepärast, et kui teised leiavad, et jabur film, siis nad keeravad ruttu teise kanali või panevad telku kinni, aga mina vaatan suurte silmade ja avatud suuga edasi, et kas tõesti võib üks film nii jabur olla.

Võib küll.

Aga see, mis mind sealjuures eriti häirib, on need paljutõotavad pealkirjad. Vastupidise näitena võib tuua Tapjamerineitsi filmi. Selle pealkiri oli "Tapjamerineitsi". Kui sellist pealkirja näed, saad kohe aru, mis laadi filmi sealt nüüd oodata võiks. Ja siis tead ise, kas vaatad või mitte, aga vähemalt on vaim valmis. Aga siis on jälle selline film, mille pealkiri on "Dreamcatcher" ja see on täpselt selline pealkiri, et sa mõtled, et ohhoo! see võib päris tore film olla. Ja siis tuleb välja, et see on film, kus neli sõpra lähevad maamajja koos aega veetma, vannuvad palju, sattuvad tulnukaterünnaku alla, pooled neist saavad surma, üks seestatakse mingi erilise tulnuka poolt, kelle nimi on Härra Hall ja kes läheb maailma vallutama, teine sõber läheb teda peatama, võtab kaasa mingi sõjaväelasest tulnukaküti, kelle ülemus laseb noortel poistel sõrmi otsast ja kes lõpuks tapavad oma ülemusega teineteise, sest ülemus on hulluks läinud, ja nonde nelja sõbra viienda sõbra, kes on selline eriline, aga siis tuleb välja, et ta on eriti eriline, sest ta on ka tulnukas, siis ta hävitab teise tulnuka ja enda kah ja maailm on päästetud ja hõissa-hõisassa! Aaa ja siis need neli-viis meest loevad üksteise mõtteid ja üks neist oskab ka kaotatud asju leida ja Dreamcatcherit on seal täpselt niipalju, et see ripub nende maamaja laes.

No mäs värk on?!

Tsk, maailm on hukas.

Comments

Anonymous said…
Haahaa, ma mäletan, kui "Tapjamerineitsi" TV-kavas oli. Mina vaatamiseni siiski ei jõudnud...
sussa said…
Su filmid on tõpoolest... hämmastavad. Ja seda küll jah, et kui pealkiri on "Dreamcatcher", siis ootaks sealt äkki isegi midagi sügavmõttelist, aga... ega tulnukad on ju kah toredad. Kas nad olid rohelised?
suxu said…
Ei olnud. Koledad olid.
Anonymous said…
belajar banyak

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...