Skip to main content

justkui

Tänane õhtu oli nii soe ja sume, justkui augustikuu. Seisin tänavaristil ja mõtlesin, kas minna kommipoodi või sokipoodi, aga lõpuks ei läinudki kumbagi. Oleks võinud, buss jäi 5 minti hiljaks, aga ka sellest polnd midagi, sest õhtu oli nii soe ja sume, justkui augustikuu.

Päriselt kaa.

Eelmisel nädalal kummitas mul selline lõbus lauluke, kui see just üleeelmine nädal ei olnud:

Kõik läheb mööda
Daa-da-da-daa

Let man's petty nations tear themselves apart

My lands only borders lie around my heart.


Mul olid selle suhtes küll mõningad kahtlused, aga 'daa-da-da-daa' on sageliesinev motiiv ka paljudes teistes lauludes, mis ma ümisen, ja üleüldse kõlab see salmike päris kenasti, nii et pole vist mõtet teda väga kahtlustada.

Üks must kass lasi mind hommikul üle tee minna. Huvitav, kas see mustadele kassidele ka midagi tähendab, kui Suxu üle tee läheb? Ehh, neil on vist parematki teha.

Meie majas on oranž kass. Emale ta ei meeldi, sest ta murdis kunagi ühe kajaka maha, ja kujutage ette, mitte ükski inimene ei läinud vaesele linnule appi.

Kujutasite ette? Ok siis.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.