Skip to main content

põdrõl mõjõ mõtsõ sõõs

Ma kaotasin oma Maanteemuuseumi helkuri ära. Kahju küll. Siis ma läksin ja ostsin teel tööle uue. Põdrapeakujulise. Ma alguses arvasin, et tal polegi nööri kaasas, sest nöör oli põdrapea taga ja kilekott oli sealt poolt läbipaistmatu, nii et mul olid suured plaanid endalt salk juukseid ära lõigata ja neist nöör punuda. Aga siis ma leidsin, et nii ka ei saa, mul ei ole ju kääre. Aga siis tuli välja, et põdrapeahelkuril oli ikkagi nöör kaasas, nii et ma sain ta sarvepidi külge riputada. Jeee! Aga näha saate seda alles siis, kui soojaks läheb, sest ta on mul õhema jope küljes.

Helkuritest rääkides, Papul olid kunagi suured plaanid teha kulbi- ja ämmelgakujulised helkurid.

Mis siis veel. Ostsin täna pirrukaid ja ahastasin. Ei, teist pidi ikka. Kes siis pirrukatega ahastab. Suxu mitte. Suxu sööb neid. Hetkel mitte. Otsa said.

Comments

sussa said…
hmmjah. Hetkel püüab papu välja mõelda malenupukujulist helkurit. On sul soovitusi?
suxu said…
Ratsu. ;)

Vankriga. ;) ;)

Näh, nüüd ma tahan malet mängida.
Anonymous said…
Loe kogu blogi, paris hea

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...