Skip to main content

tantsime kõik lapaduud

Mul kummitas see lauluke, kui ma õues värsket õhtu hingasin ja bussi ootasin. Kolmkümmend minutit. Päris veider oli pärast kõndida nii, et ei tundnud oma varbaid. Aga tööl sulasin üles, seal on soe, kui me ukse kinni paneme.

Ma mõtlesin eile, et selliste külmade ilmade juures on kõige toredam see, et varsti tulevad sellised ilmad, et mõeldes tagasi nendele ilmadele, assotseerub sõna "soe". Eilse-tänasega see nii päris polnud, sest eile oli tuul. Isem.

Ja ma nägin päikesetõusu. :) Romantilisele Suxule meeldivad sellised hästi külmad talveilmad, kui lumi krudiseb ja kõik on härmas ja õhk on krõbe külm, kuigi füüsiline Suxu - kes lõdiseb, libiseb ja vaatab maailma läbi uduste klaaside - on pisut teisel arvamusel.

Laupäeval tegime üle kolme tunni piparkooke. Ema küpsetas, mina glasuuritasin. Ja siis ma leidsin, et kuigi kassid on toredad ja põtru on palju (ema sattus neist vaimustusse) ja pardid on ekstra-laheded (mulle meeldib parte teha), siis kõige tavalisemast ümmargusest piparkoogist saab teha hullult palju erinevaid lahedaid asju. Tigusid. Siile. Vihmavarje. Kärbseseeni. Laevu. Maakeru. Kroone. Teisi kroone. Päikseid. Ma tegin päris mitu tigu ja siili. Siilid on lahedad. Okkalised. Ümmargused. Nagu päike, aga neil on ninad kaa. Siilidel, see tähendab.

Kui ma kunagi pildid fotokast välja viitsin võtta, siis näitan teile siilipilte. :)

Aa, ja seda ka veel, et täna on kõige pimedam õhtu. Homme on juba 3 sekundit valgem. Whiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...