Skip to main content

muss

Iluuisutamisest jäi meelde. Lugesin selle kohta, tuli välja, et on filmimuusika. Lugesin edasi, tuli välja, et ma olen seda filmi isegi näinud. Traagiline film oli. Aga mitte halb.

Comments

sussa said…
Nad uisutavad selle järgi jah päris palju. Vähemalt on hea lugu.

Mis filmist siis on? Kas mina kah seda filmi näinud olen? Kas ma üldse tahaksin seda näha?
suxu said…
On jah. Ma alguses kuulasin teda 5 korda järjest, nii hea oli. Reekviemid on üldse lahedad. Isegi sõna 'reekviem' on lahe.

Filmist "Requiem for a dream". Üllatav, kas pole? Mina ei tea, kas sa seda näinud oled. See läheb lõpus üsna räigeks. Aga noh, kui sa Sügisballist nii vaimustuses olid, siis võib-olla elaksid ka selle üle.

See on selline 'don't do drugs' õppefilm. Kuigi koolis näitamiseks tuleb seal veidi tsensuurida.

Sellega seoses tuli mul millegipärast meelde see, kuidas Linnus meile mingit ajaloolist filmi näitas ja siis tuli terava kuuma orgiga piinamise koht ja siis läks klassis lahti vaidlus, kas vaadata piinamist või mitte.
sussa said…
Aga aasta tagasi tkaaslane E. saatis mulle selle sama reekviemi muusika ja käskis kuulata ja talle öelda, et kes autor on. Ma tegin sohki; guugeldasin.
suxu said…
Tkaaslane E.? Sa teed seda meelega! Ja sul õnnestubki see! Mu esimene mõte oli "Misasja?", teine "Sa ei käinud ju aasta tagasi enam trennis!" ja kolmas siis, et maailmas on palju t-tähega sõnu.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...