Skip to main content

pealkiri (or sth)

Vahepeal on palju vett Supilinna voolanud, on vaadatud imelikke filme ja häid filme, teatris käidud ja raamatut loetud, head teed joodud ning oldud liiga laisk, et millestki sellest kirjutada.

Eile vaatasin ka ühte head filmi, mida ma olen juba mitu aastat tahtnud vaadata, aga pole kuskilt saanud. Nimelt "Lammas all paremas nurgas". Ma mäletan viimast korda (enne eilset), kui ma seda vaatasin. Huvitav film oli ja siis keset filmi läks elekter ära. Ja nüüd, lõpuks, 18 aastat (iiiiik!) hiljem saingi ma selle lõpuni vaadatud. Seekord ei läinud elekter ära.

Ma tean, mida oomendab must kass, eriti siis, kui ta üle tee läheb, aga mida oomendab üle tee sibav linavästrik?

Nii, möödunud reedel käisin siis Viini metsi vaatamas. Täitsa vaadatav. Head teosed on ju need, mis panevad mõtlema, ja see etendus panigi mind mõtlema, nimelt et kas need lõhkilõigatud kummist
sead on selle etenduse jaoks meisterdatud või on ennemgi olnud etendusi, mis vajavad lõhkilõigatud kummist sigu. Ja seal oli kits! Aga ta ei öelnud midagi, isegi köki-möki mitte.

Lambafilmis oli ka muuseas kits. Tema nimi oli Pavarotti. Ja tema oli hoopis häälekam.

Ning lõpetuseks, kuna ma olen jätkuvalt liiga laisk, et pikemalt kirjutada, kuidas teha vahet, kas köögiaknal on ema või potilill? Kui lehvitab, siis on tõenäoliselt ema. Ükski potilill pole mulle veel lehvitanud, vähemalt minu teada mitte.

Comments

Anonymous said…
Sibav linavästrik, ka mittesibav elik liikumatu linavästrik on lind. Kui lind laseb Sulle pähe, siis Sa oled tõeline õnneseen (või siis sitaseen), seega ma käin välja teooria, et üle tee sibav linavästrik ennustab Sulle ette miskit head. M.O.T.T. :P.

Müümi
suxu said…
Üks päev ma nägin tervet kahte linavästrikut. Nad ei sibanud küll üle tee, vaid mööda seda. See Rüütli tänava dodgy end on päris huvitav.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...