Epistole

eesti oma veel kah. Üks hetke lemmikutest-kummikutest. ;) Nende eurolaul on kah minu lemmik (sealt ma nad üles leidsingi..).

Mul pole kunagi olnud nii hea meel näha lörtsi ja loppa, kui mul oli seda eile õhtul, kui ma avastasin, et pool sellest teest, mis hommikul oli üks suur ja meelt heitma panev jääväli on nüüd hea ja mõnus lörts ja lopp ja vesi. Sest eile hommik oli õudne. Õudne. ÕUDNE. Ma oleks mitu korda tahtnud lihtsalt nutma ja karjuma hakata, kui ma tigusammul ühelt pisutki lumisemalt kohalt teisele.. ämm... kõndisin pole õige termin... aegluubisliikusin. Paha jää. Vastik jää. Grrr. Igatahes, lõbusamal teemal. Mulle nii meeldivad need lumevallid teede ääres, mida see meie uus tigurootorlumepuhastaja teeb. Tegelikult ma ei tea, kas ta on tigurootor, võib-olla on lihtsalt rootor, aga ma nägin Maanteemuuseumis ühte tigurootorlumepuhastajat ja see oli lahe. Õudne kah, kui pimedas koridoris vastu tuleks. Kui valges koridoris, siis oleks veel õudsam. Aaa, igatahes, need lumevallid on sellised mõnusad kihilised ja marmorlased, nagu kohupiimakreem või midagi veel nämmamat.

Käisin täna teatris "Mowglit" vaatamas. Hullult lahe oli. Tantsulisem kui ma ootasin ja muusika oli kah hullult lahe. Leidsin end vahepeal soovimas, et mul oleks etenduse soundtrack. Ja siis mõtlesin, et seda tahaks uuesti vaatama tulla. Muidugi, ballettidesse kõrvuni armunud nagu ma olen, ma tahan iga tantsust koosnevat etendust uuesti vaadata. Ja muusikale kah. Igatahes, see oli otsast lõpuni lahe, aga eriti meeldisid mulle väikesed pärdikud, keda ma alguses küll varesteks pidasin, ja püüton Kaa, kes oli lihtsalt nii hullult lahe ja natuke voldemortlik, ainult et kena ja lahe. Ainus asi, millest ma aru ei saanud, oli miks pidi kogu selle arvutimängu-virtuaalse maailma idee sisse tooma. Seda oli seal ka ainult nii palju, et alguses näidati desktoppi ja vahepeal mingisugust imelikku arvutiviirust - ma vähemalt arvan, et see oli arvutiviirus. Vastasel juhul oli see midagi muud imelikku. Kas jälle mingi püüe kaasajastada? Väga imelik. Aga etendus oli sellegipoolest lahe. Tants

Ükskord, eelmine talv vist, kõndisin ma hommikul tööle ja mõtlesin, et kui keegi peaks kunagi minu elust filmi tegema - sellega tuli mul küll kohe kõrvalmõte, et miks küll peaks keegi tahtma minu elust filmi teha - siis oleks see just selline stseen, et kõigepealt ma kõnnin ja kõik on lumine ja siis ma kõnnin ja lumi hakkab vähehaaval sulama ning kui ma siis tänava teise otsa olen jõudnud, on juba kena kevad käes, soe ja ilus. Siis ma mõtlesin, et äkki see juhtub päriselt ka, kui ma seda soovin. Soovisin. Ei juhtunud. Tol päeval mitte. Ega ka järgmisel, ega ülejärgmisel. Eelmisel talvel hakkasin ma juba vaikselt lootust kaotama, et kevad üldse tuleb, ning olin tõsiselt imestunud, kui ta lõpuks siiski saabus. Aga nüüd on lumehunnikud veelgi suuremad ja tee majast poeni veelgi libedam.

Ma nägin öösel unes, et tuldpurskav dinosaurus (mitte lohe!) ajas mind ostukeskuses taga. Ja kuigi ma teadsin, et ma ära pääsen - ma olin seda filmi juba näinud - oli ikkagi jube. Ma ärkasin tund aega varem üles ja mul hakkas Old MacDonald Had a Farm kummitama. Ja siis tulid sellised read, et talus elas dinosaurus ja talus elas lohe. Ja dinosaurus möirgas ja lohe puhus tuld ja nii see tunnike mul umbes mööduski.

Alustame aastat tagasivaatega. Tegelikult alustasime aastat lume ja säraküünalde ja kallidega ning see oli kõik väga-väga tore ja lõbus ja vahva. Algus hea, kõik hea? Aga nüüd siis kokkuvõte eelmisest: ~*2010 aasta lubadused*~ * tee oma tööd hästi - nii hästi kui suutsin. Vahepeal tulid küll välja sellised prohmakad, et ma kirusin end mitu päeva takkajärge. Hämmastav, kuidas mõnede asjade peale lihtsalt ei tule. Sellised lihtsad, läbinähtavad asjad, mille peale peaks ju ometigi tulema, aga ei tule. Ja siis tavalised hooletusveakesed kah muidugi. Aga kokkuvõttes, tööl käimine on ikka päris raske ja väsitav. * käi reisul - jep, Ungaris. Tore oli. Läbisõit Tatratest - mulle meeldivad mäed, jahutav laevasõit ilusal sinisel Doonaul pärast palavat päeva, väike linnake Eger, kus oleks tahtnud veelgi jalutada... See maade läbireisimine ei ole päris selline, et saad linnukese kirja ja ongi olemas. Ma tahan ju sinna veel ja veel ja veel tagasi minna! Aga järgmine kord lennukiga. Ma hakkan vana