Skip to main content

Taimed ja zombid

Avastasin ühe toreda mängu - Plants vs Zombies. Point on selles, et sul on maja, kus oled sina oma ajudega, ja majal on aed ja aia taga on tänav ja tänaval on kari näljaseid zombisid. Aga sinul on aed ja muruniidukid, mis on ka väga olulised. Aga sul on aed ja päike paistab ja kui sa piisavalt väikeseid päikeseid, mis su aeda kukuvad, kinni püüad, saad sa taimi istutada. Näiteks herneid, kes tulistavad zombide pihta herneid. Ja päevalilled, kes ka pillavad päikest. Ja siis sellised taimed, kes litsuvad zombid laiaks. Ja plahvatavad kirsid. Ja hiljem ka sellised taimed, kes söövad zombid lihtsalt ära. Zombid söövad muidugi taimi kah, kui ajusid kuskilt võtta pole. Nii et viimaseks kaitseliiniks on muruniidukid, kes ajavad terve rea zombisid mõnusalt alla. Aga muruniidukeid ei saa kahjuks juurde kasvatada. Ja vahepeal tuleb öö, aga selleks puhuks antakse sulle hiilgavaid seeni. Ok, ma rohkem ette ei ütle. Minge vaadake ise. :)

Comments

papu said…
Kas sa siiliveeretamismängu oled mänginud?(http://www.miniclip.com/games/roly-poly/en/) Päris keeruline, minu arvates.
suxu said…
Mulle ei meeldi mängud, kus ma mitte kuhugi ei jõua.

Ja särisevast siilist hakkab kah kahju.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...