Skip to main content

prill

Täna hommikul hakkas lund sadama ja nüüd sajab rõõmsalt edasi. Mina küll väga rõõmus ei ole. Kevadväsimus saab kaaslaseks lumemasenduse. Ja oi-oi-oi, mis küll neist märtsikellukestest saab, mis maja ees õitsevad? Kannike õitseb kah, teda ei huvita, mis ilm väljas on, temal on toas hea soe olla. Mul on ka toas hea soe olla.

Tegin tegelikult juba kevadkõnniga algust, ühel ilusal soojal päeval. Leidsin, et kõndida on tore, aga veel toredam siis, kui talvevammus vahetatud kevadjope vastu. Palav oli. Ja nüüd tundub, et niipea ei saagi jätkata. Aga ükskord... ükskord... ja-jaa. 

Olen endale viimasel ajal igasugust muusikat kokku ostnud - Loreena McKennitt, Celtic Woman, Sarah Brightman, Sting... ostan viimasel ajal CD-sid nagu kunagi sai ostetud raamatuid, ehk siis tihti ja palju.

Eile käisin teatris. Hämmastaval kombel ei pööranudki ilm ära. Tavaliselt ta ikka siis pöörab, kui mina teatrisse lähen. Ei tea miks. Võib-olla on pahane, et teda kaasa ei kutsutud. Vaatasin "Carrrmenit" - oli selline hästi moodne tükk, millel klassikalise Carmeniga just palju ühist polnud. Aga huvitav oli ikka. Valgustus ja lavakujundus olid päris head ning esinejad kerkisid ja kadusid ootamatutesse kohtadesse (ehk siis orkestriauku). Saal aga oli nii tühi, et päris kahju hakkas neist.

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...