Skip to main content

prill

Täna hommikul hakkas lund sadama ja nüüd sajab rõõmsalt edasi. Mina küll väga rõõmus ei ole. Kevadväsimus saab kaaslaseks lumemasenduse. Ja oi-oi-oi, mis küll neist märtsikellukestest saab, mis maja ees õitsevad? Kannike õitseb kah, teda ei huvita, mis ilm väljas on, temal on toas hea soe olla. Mul on ka toas hea soe olla.

Tegin tegelikult juba kevadkõnniga algust, ühel ilusal soojal päeval. Leidsin, et kõndida on tore, aga veel toredam siis, kui talvevammus vahetatud kevadjope vastu. Palav oli. Ja nüüd tundub, et niipea ei saagi jätkata. Aga ükskord... ükskord... ja-jaa. 

Olen endale viimasel ajal igasugust muusikat kokku ostnud - Loreena McKennitt, Celtic Woman, Sarah Brightman, Sting... ostan viimasel ajal CD-sid nagu kunagi sai ostetud raamatuid, ehk siis tihti ja palju.

Eile käisin teatris. Hämmastaval kombel ei pööranudki ilm ära. Tavaliselt ta ikka siis pöörab, kui mina teatrisse lähen. Ei tea miks. Võib-olla on pahane, et teda kaasa ei kutsutud. Vaatasin "Carrrmenit" - oli selline hästi moodne tükk, millel klassikalise Carmeniga just palju ühist polnud. Aga huvitav oli ikka. Valgustus ja lavakujundus olid päris head ning esinejad kerkisid ja kadusid ootamatutesse kohtadesse (ehk siis orkestriauku). Saal aga oli nii tühi, et päris kahju hakkas neist.

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

jõulud ja muu

Piparkoogid Päris detsembri alguses sai piparkooke tehtud ja kaunistatud. Kuna vend ja vennanaine olid ka koos minuga vanemate juures, siis kaunistasime samuti koos. Vend ütles, et teeb kaks piparkooki, siis saab öelda, et tema ka kaunistas piparkooke, aga sattus hoogu ja tegi palju rohkem. Natuke me vaidlesime ka, kui suured augud peavad glasuurikotil olema - mina tegin imepisikesed ja tema lõikas need suuremaks. Tegelikult olidki tema augud õigemad, aga nagu ma ka targutasin, väiksemat auku saab alati suuremaks lõigata, vastupidi aga mitte. Igal juhul oli tore ja kõik piparkoogid tulid ka toredad. Teater Käisi me emaga jälle teatris, Klassikalise balleti galal. Väga ilus oli. Istusime r õdul esimeses reas ja sealt oli ülevaade isegi parem, kui põrandal esimeses reas. Enne teatrit jõudsime veel korra ka laadalt läbi käia ja peale seda ka kohvikus. Pärast teatrit läksin jälle korraks vanemate juurde ja sealt siis öösel taksoga koju. Nii tegus päev. Järgmisel päeval ma...