Skip to main content

suvi

Mõtlesin, et kirjutaks natuke oma suvistest tegemistest, enne kui meelest ära läheb, siis on hiljem hea lugeda ja meelde tuletada. Tervet juttu ei viitsi kirja panna, seega tulevad punktid. Ja alustame lõpust. 

* Jõudsin täna tagasi Suvepäevadelt. Väga mõnusad päevad olid. Sai ujuda ja saunas käia ja vibu lasta. Ja mõne noolega sain isegi märklauale pihta. Lisaks sai grillitud ja mängitud ja niisama mõnusalt oldud. 

* Käisin Tõraveres uut Observatooriumi peahoonet vaatamas ja niisama nostalgitsemas. Peahoone oli uus ja huvitav, eriti mõne külje alt. Mujal olid puud suuremaks kasvanud ja kivid väiksemaks jäänud. Aga kuplid ja kiiged olid olemas. 

* Puhkasin Eestis. Kõigepealt 2 päeva Pärnus, seal sai rannas käidud - kuigi nii kui vette saime, tuli pilv! aga me ei teinud sellest välja ega tulnud välja; meri on ju meri - ja tuulisel muulil ja niisama pargis ja linna peal. Õhtul läksime õhtust melu vaatama - oli melu. Keegi laulis tänava ääres - niimoodi korralikult laval, näidati erivärvilist valgust ja puha. 

* Käisin Elvas suvitamas ja ujumas - selline oli plaan. Tegelikult ma käisin seal end piinamas ja kõrvetamas, nagu välja tuli. 4 tundi keskpäevase päikese käes ei olnud just hea mõte - huvitav, kuidas sellest siis aru ei saanud - ja päästja pilve ka ei tulnud. Pärast tuli mitu päeva taastuda. Ma tavaliselt kõrvetan ikka selja ja õlad ära ja siis on vastik. Aga nüüd ma kõrvetasin ära kõhu (ja terve vasaku külje) ning see oli hoopis valusam. Ai-ai-ai-ai-ai. Iga kord kui ma niimoodi ära kõrben (kuigi see oli üks hullemaid kordi), mõtlen ma alati - enam ma nii ei tee! Ja siis ma teen seda jälle. Mitte meelega. Lihtsalt puhtast lollusest. Päikese käes ei saa üldse aru, kui kõrbenud sa juba oled. 

* Ja siis kui ma olin näost kõrbenud ja nina punane, läksin ma endale dokumendifotosid tegema. Kõigepealt läksin muidugi nina puuderdama. Ja pilt väga hull ei tulnudki. Riideid ei jäänud üldse peale kuigi ma veel tükk aega mõtlesin, mis värvi kanda. 

* Võrus käisin ka. Seal oli tore. Tamula järvel on väga ilus rand ja rannapromenaad ja tee randa oli ka ilus. Supelda oli mõnna. 

* Väga ilus kuum ilus soe ilus mõnus suvi on. Tavaliselt ma ikka kirjutan siin ja kirun ilma, aga praegu pole küll midagi kiruda, ainult kiita. Aitäh, ilus kena tore ilm. Jää veel kauaks meiega. 

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...