Skip to main content

kevad südames

Tegelikult on mul kevad südames olnud juba nii umbes detsembrikuust saati, aga nüüd on seda kevadet ka mujal näha. Enam küll mitte, hetkel sajab ja sooja on 5C, aga paar ilusat päeva on ka vahepeal olnud. Ja eks neid tuleb veelgi. 

Mõtlesin, et kirjutaks natike, kuna pole seda ammu teinud. Eile käisin Balletigalal, väga ilus ja tore oli. Seekord ostsin piletid varakult ette ja seetõttu oli koht esimeses reas keskel, mitte rõdu eelviimases reas, nagu eelmine aasta. Vaade oli hea, aga külm oli. Esimeses reas on kohe nina all miskid asjandused, mille kohta ma enne arvasin, et need on kõlarid, aga tegelikult on need vist õhujahutid. Seega jah, esimese osa lõdisesin, hiljem panin salli ümber, siis hakkas soojem. Saal oli rahvast muidugi täis. Seekordne gala koosnes kolmest lühiballetist, kõik omamoodi huvitavad ja ilusad. Valgusšõu ja muusika olid ka väga head. Seega jäin väga rahule.

Täna on siis vaba päev. Tahaks õue minna, aga ei saa - ilm on hukas. Seega tuleb tubaseid tegemisi teha. Homme kah vaba päev ja siis tuleb nädalavahetus otsa. Seega minipuhkus! Wheeee! :) 

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.