Skip to main content

kevad südames

Tegelikult on mul kevad südames olnud juba nii umbes detsembrikuust saati, aga nüüd on seda kevadet ka mujal näha. Enam küll mitte, hetkel sajab ja sooja on 5C, aga paar ilusat päeva on ka vahepeal olnud. Ja eks neid tuleb veelgi. 

Mõtlesin, et kirjutaks natike, kuna pole seda ammu teinud. Eile käisin Balletigalal, väga ilus ja tore oli. Seekord ostsin piletid varakult ette ja seetõttu oli koht esimeses reas keskel, mitte rõdu eelviimases reas, nagu eelmine aasta. Vaade oli hea, aga külm oli. Esimeses reas on kohe nina all miskid asjandused, mille kohta ma enne arvasin, et need on kõlarid, aga tegelikult on need vist õhujahutid. Seega jah, esimese osa lõdisesin, hiljem panin salli ümber, siis hakkas soojem. Saal oli rahvast muidugi täis. Seekordne gala koosnes kolmest lühiballetist, kõik omamoodi huvitavad ja ilusad. Valgusšõu ja muusika olid ka väga head. Seega jäin väga rahule.

Täna on siis vaba päev. Tahaks õue minna, aga ei saa - ilm on hukas. Seega tuleb tubaseid tegemisi teha. Homme kah vaba päev ja siis tuleb nädalavahetus otsa. Seega minipuhkus! Wheeee! :) 

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.