Skip to main content

päike

Väljas on hetkel vägagi kevadine. Lumi sulas juba ammu ära, nüüd paistab ka päike. Kahjuks kaasnevad selle ilmaga igasugused tobedad haigused. Mina olen veel terve, ptui-ptui-ptui.

Veebruar oli mul siis šokolaadivaba kuu, tahtsin sellest kokkuvõtte teha. Midagi väga hullu ei olnudki, ainult paar korda tuli tõsine šokolaadi isu. Hoopis raskem oli loobuda aga šokolaadi/kakaod sisaldavatest asjadest, nt valge šokolaadi ja vaarika kohupiimakreem, šokolaadiküpsis, šokolaadimuffin. Nüüd, kus ma jälle šokolaadiga ühinenud olen, püüan ma selle söömist natuke piirata. Alati see väga hästi välja ei tule, aga abi on sellest, kui mitte šokolaadi koju osta. Need Geisha tumeda šokolaadi kommid lähevad tõenäoliselt kah arvesse, aga vahel ju võib.

Reede õhtul oli päris kena ilm, selge ja karge ja ma ei oleks oma tavalise bussi peale jõudnud, seega ma otsustasin jala tulla. Kuidagi ruttu jõudsin kohale, kui ma nüüd kellaaega valesti ei vaadanud. Vahepeal oli natuke raske, sest ajas hingeldama, aga ma ei tahtnud külma õhku kurku tõmmata ja üritasin ainult ninaga hingata - mis polnud sugugi nii kerge. Muud hullu polnud, oskan küll. 

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...