Skip to main content

kevadlaadast ja kõrvarõngastest

Vilud kevadilmad igatahes jätkuvad. Sellepärast ei tajugi, et juba pool maid on läbi, tundub ikka nagu oleks üks pikk aprill veel poolepeal. Samas õhtud on juba meeldivalt valged. Keskööl on ikkagi veel pime, aga sellele vaatamata laulab üks linnuke siis mu akna taga. Ööbik? 

 Eelmine laupäev käisime kevadlaadal. Ostsin sealt 5 juustupatsi, 1 purgi mõtsa (mesi-õietolm-taruvaik-suir) ja hästi kenad kõrvakad. Pühapäeval panin kõrvakad kõrva kui ema juurde läksin, esmaspäeval tööle ka. Teisipäeval hakkasid kõrvad miskipärast valutama, eriti vasak. Kolmapäeval panin siis oma tavalised kõrvakad kõrva, aga ikka valutas. Järgmisel päeval vahetasin need hõbekõrvarõngaste vastu ja siis hakkas parem. Oleks kulla pannud, aga noid polnud mul parajasti käepärast. Nüüd tundub kõik jälle okei olevat, aga miks nii läks? Laadalt ostetud kõrvakad olid ka väidetavalt hõbe ja hõbe mind ei häiri. Või oli lihtsalt kokkusattumus? 

 Külmkapist veel ka natuke. Kui vanas külmkapis oli mul piim päev enne kõlblik kuni kuupäeva juba tahke, siis uue kapi puhul kõlbas 12-nda tähtajaga piim 15-ndal veel täitsa juua. 

 Täna tegin pannkooke, sõime neid maasikakohupiima, maasika-mustikamoosi ja sidrunikreemiga. Nämma. 
Labels:

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...
30 comments
Read more

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more