Skip to main content

kevadlaadast ja kõrvarõngastest

Vilud kevadilmad igatahes jätkuvad. Sellepärast ei tajugi, et juba pool maid on läbi, tundub ikka nagu oleks üks pikk aprill veel poolepeal. Samas õhtud on juba meeldivalt valged. Keskööl on ikkagi veel pime, aga sellele vaatamata laulab üks linnuke siis mu akna taga. Ööbik? 

Eelmine laupäev käisime kevadlaadal. Ostsin sealt 5 juustupatsi, 1 purgi mõtsa (mesi-õietolm-taruvaik-suir) ja hästi kenad kõrvakad. Pühapäeval panin kõrvakad kõrva kui ema juurde läksin, esmaspäeval tööle ka. Teisipäeval hakkasid kõrvad miskipärast valutama, eriti vasak. Kolmapäeval panin siis oma tavalised kõrvakad kõrva, aga ikka valutas. Järgmisel päeval vahetasin need hõbekõrvarõngaste vastu ja siis hakkas parem. Oleks kulla pannud, aga noid polnud mul parajasti käepärast. Nüüd tundub kõik jälle okei olevat, aga miks nii läks? Laadalt ostetud kõrvakad olid ka väidetavalt hõbe ja hõbe mind ei häiri. Või oli lihtsalt kokkusattumus? 

Külmkapist veel ka natuke. Kui vanas külmkapis oli mul piim päev enne kõlblik kuni kuupäeva juba tahke, siis uue kapi puhul kõlbas 12-nda tähtajaga piim 15-ndal veel täitsa juua. 

Täna tegin pannkooke, sõime neid maasikakohupiima, maasika-mustikamoosi ja sidrunikreemiga. Nämma. 

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.