Mõtlesin, et kirjutaks natuke ka sel suvel tehtud ühepäevareisidest, sest neidki on juba mitu olnud.
Kolkja, 5 juuli
Kolkja on väike Peipsiäärne ridaküla, kus mu vennanaisel on üks turismi edendamise ja käsitöö projekt, millega ta on juba mitu aastat tegelenud ja millest me oleme palju kuulnud. Natuke infot selle kohta siit: http://www.peipsimaa.ee/
Buss läks kell 9.50. Mina sain ilusti üles, R-ga oli natuke tegemist. Jõudsime siiski mõlemad õigel ajal bussijaama, kus osa meie seltskonnast oli juba kohal ja osa veel saabumas. Kokku oli meid niipalju, et ema luges meid vähemalt 3 korda üle, vist oli 11. Bussis hõivasime mitu rida tagaotsas ja sõit algas. Väga hull ei olnud, päev oli küll ilus ja soe, aga katuseluuk oli lahti ja tuulekest puhus. Sõit võttis aega umbes 1 tunni, siis olime kohal ja jalutasime Peipsimaa külastuskeskusesse, kus oli allkorrusel käsitöö näitus-müük ja üleval korrusel puutrüki töötuba. Vennanaine siis tutvustas meile seda kohta.
Ma tegin paar pilti ja siis kõndisin peaga pauh! vastu ukseava ülemist piita ja siis ma natuke aega nutsin selle üle, aga siis läks üle. Edaspidi olin ettevaatlikum ja rohkem midagi ära ei löönudki.
Kui maja sai üle vaadatud, siis said soovijad minna rattamatkale läbi selle ja naaberkülade. Mulle pakuti ka ratast ja ma ronisin korraks selle otsa kah, aga rohkemat ei julgenud, seega ei läinud matkale; R. läks. Sel ajal kui teised matkal olid, jalutasime isa-ema ja vennanaisega mööda küla ringi, käisime muuseumis ja piilusime kalarestorani ja uudistasime niisama maju ja muid asju.
Kui tagasi Külastuskeskuse juurde jõudsime, siis sõime sibulapirukat ja käisime kanu vaatamas. Varsti pärast seda saabusid teised oma matkalt - R. ütles mulle, et oli hea, et ma ei tulnud, sest ma ei oleks seda 20km vastu pidanud; tõenäoliselt ei olekski - ja siis järgnes pannkoogisöömine. Valikus oli soolane pannkook sibula ja singiga ning magus maasikamoosiga, lisaks sellele olid ka küpsist, kooki ja õuna, mida meie seltskond oli ise kaasa võtnud.
Pärast söömist läksime randa, kus lapsed ka ujumas käisid, kuigi vesi oli parasjagu külm. Natuke aega olime rannas, siis läksin mina koos osa seltskonnaga puutrükki proovima, teised jäid veel sinna.
Puutrükk oli siis selline asi, kus puuklotsile oli lõigatud muster peale (kõrgem osa) ja selle siis pidi värviga kokku tegema ja riide peale vajutama. Ma tegin endale sinise koti kahe kalaga, väga kena tuli.
Seejärel oligi varsti aeg hakata bussi peale tulema. Tagasisõit oli tunduvalt palavam, sest me ei saanud bussi laeluuki lahti ja siis oli seal paras saunaruum. Alles natuke enne Tartut suutis mingi mees luugi lahti teha ja siis hakkas parem.
Kokkuvõttes oli igati huvitav ja tore päev.
Tõravere ja Elva, 18 juuli
Olime just Saaremaa reisilt tagasi jõudnud ja paariks päevaks oli veel auto. Nagu juba eelnevalt planeeritud oli, võtsime kaasa R. ema ja emapoolse vanaema ja sõitsime Elvasse. Kuna tee peale jäi ka Tõravere, siis ma loomulikult tahtsin ka sealt läbi minna ning läksime ka. Ema ja vanaema jätsime auto kõrvale pärnaõisi korjama ja jalutasime siis Observatooriumi peahoone ja kuplite juurde. Nostalgitsesin natuke ja rääkisin oma lapsepõlvelugusid - siin õppisin ma trepist kõndima, siin tegin ma võilillepärga, siin ma patsutasin vastu kõmisevat metallseina... Pärast tegime sama tiiru ka autoga läbi ja sõitsime ka majade vahelt ja garaažide juurde.
Siis tahtis vanaema teada, kus siin kandis suvilad on ja pärast väikest sõbrakõne sain teada, et Vissil Viisjagu järve ääres. Sõitsimegi seda otsima, kaardil näpuga järge ajades. Leidsime mingi asula küll, aga seal olid enamjaolt vanad majad. Vanaema aga leidis sealt angervaksa ja põdrakanepit, mõlemast korjati talle suur kimbutäis, mille üle tal väga hea meel oli. Sealt sõitsime tuldud teed tagasi ja Elva poole, ja siis möödusime (vist) ka sellest suvilarajoonist, mida otsisime.
Elvas käisime poes ja ostsime küünlaid, siis sõitsime kalmistule ja otsisime R-i isapoolsed sugulased üles: vanaisa, vanaema, isa ja isa vend. Isa õe jaoks oli ka koht jäetud, aga tema veel elab. Panime seal küünlad põlema ja rääkisime neist natuke juttu. Sealt sõitsime tagasi Elvasse, tiirutasime natuke mööda linna ringi kuni lõpuks leidsime sobiva kohviku ja sõime seal õhtust.
Siis sõitsime veel Elva peal ringi ja otsisime üles puust seenekese, mille kõrval oli ka seeneteemaline laste mänguväljak. Seal oli üks selline kiik, kus on puulaud aluse peal ja siis üks laps istub ühe otsa ja teine teise otsa peal ja lükkavad end jalgadega üles ja alla - sellel on vist mingi nimi kah, aga ei tule hetkel meelde. Igatahes meie R-ga ronisime selle kiigu otsa ja kiikusime seal tükk aega.
Pärast seda sõitsimegi koju tagasi. Kõigil oli tore päev, vanaema oli eriti õnnelik, et sai reisil käia ja suure hunniku erinevaid taimi.
Palamuse, 25 juuli
Selle reisi planeerimist alustasime juba eelmisel, kui mitte üle-eelmisel aastal. Nüüd saime selle lõpuks ka tehtud. Käisin seal koos ema-isa, venna ja vennanaisega. Kuna Palamusele (Jõgevalt) läheb täpselt 1 buss päevas ja see alles õhtul ning tagasi tuleb 1 buss hommikul, pidime me sinna muud moodi saama.
Seega sõitsime kella 10-se bussiga Kaareperesse ja sealt läksime tipa-tapa 4,5 km Palamusele. Vahepeal tegime tee ääras ka söögipeatuse, ehk siis istusime teepervele rohu peale maha ja sõime pirukat, saiakest, küpsist, präänikut ja kommi, mille kõik ema oli kaasa võtnud. Tee oli asfalteeritud ja künklik, aeg-ajalt tuli mõni auto kah. Tee ääres oli metsa, sood, põllu- ja heinamaad.
Palamusel vaatasime uut eurorahadega renoveeritud gümnaasiumit, apteeki, Tootsi-kooli ja muid Kevadest tuntud hooneid, kirikut, sauna; muuseumis käisime ka.
Edasi jalutasime sealt surnuaiale ja otsisime sugulased üles, siis vana Lõuna-Eesti kombe kohaselt istusime ja sõime seal natuke, rääkisime ja meenutasime oma sugulasi ning mõtlesime, kui lihtne neil külas on käia: mine kunas soovid, ole kaua soovid, kellelegi tüli ei tee.
Siis läksime tagasi Palamusele ja sealt hakkasime kohe ka Kaareperre rongi peale jalutama. Tagasitee oli mõnevõrra raskem, mul kippus vasak jalg valusaks jääma. Tegima kaks peatust ka, millest teine oli väga kenas kohas, kuhu jäime vist natuke liiga kauaks mõnulema, kuna mingi hetk tekkis juba selline tunne, et jääme rongist üldse maha. Lisaks ringlesid peas ka sellised mõtted, et ei kunagi enam.
Ei jäänud siiski maha. Saime ilusti rongi peale ja sõitsime Tartusse. See oli muuseas esimene kord, kus ma uue oranži rongiga sõitsin.
Kui kodus sai pesus käidud ja natuke puhatud, siis tundus tehtud matk hoopis toredam. Jälle üks tore päev ja tore reisike.
Võru, 8 august
Kuna sooja lubati 30C, otsustasin ma, et tuleb kuhugi suvitama minna. Elva järves oli vesi küll soojem, aga seal on väiksem rand ja rohkem rahvast (ruutmeetri kohta), seega otsustasin Võru kasuks. Tamula järve äärde on ehitatud uhke rannapromenaad ja üldse on rand väga ilusaks tehtud.
Otsustasime minna kella 12-se bussiga, kuna soovisin korralikult välja magada ja terve päev rannas olla ka ei jõua. Emal-isal oli hommikupoolik veidi närvilisem - isa vaatas ilmateadet ja teatas, et koos meiega jõuab Võrru ka äike, ema kartis, et tänu rahvusvahelisele jalgrattavõistlusele ei jõua ma bussijaama kohale. Mina eriti ei muretsenud, võtsin oma kodinad kaasa ja läksin.
Bussijaama jõudsin kenasti ja bussisõit läks ka hästi. Buss oli mõnusalt jahe, vahepeal hakkas natuke külm, vahepeal jäin ma pisut tukkuma. Võrus oli igati ilus ilm, sadu polnud veel kuskilt näha. Jalutasime randa. Isa jäi puude vilusse koos meie käekottidega istuma, me emaga läksime randa.
Kui me siis varbaid pidi vette läksime, teatas ema, et uih, kui külm, siin küll ujuda ei saa. Aga kui me lõpuks suutsime end vette kasta ja natuke ujuda, hakkas vesi väga mõnus tunduma. Kallas oli mõnus madal ka, läksin natuke sügavamale ja siis ujusin jälle kalda poole. Seejärel läksime teki peale kuivama ja peesitama. Päike oli mõnus ja soe. Lamasin enamasti kõhuli, mistõttu on mul nüüd alaselg natuke punane ja üks õlg kah. Päevituskreem oli küll kaasas ja seda sai natuke pandud kah, aga päris igale poole seda ei saanud.
Korra käisime veel vees - alguses oli vesi jälle nii kohutavalt külm, pärast läks väga mõnusaks. Selleks ajaks olid taevasse ilmunud juba mõned pilvekesed. Pärast ujumist päevitasime jälle (mina tukkusin natuke) kuni kõht läks tühjaks. Isa tõi meile jäätist, mis oli nii sulanud, et sai nii kiiresti otsa, nagu poleks teist olnudki.
Selleks ajaks olime juba 3h rannas olnud ja leidsime, et sellest piisab. Edasi läksime Võru peale kohvikut otsima, kuid oli laupäev ja kell oli 4 läbi ja osad kohvikud olid kinni. Korraks mõtlesime, et läheme sinna kiirtoiduputkasse, kus eelmine kord käisime, aga seal oli liiga palju rahvast. Läksime siis edasi ja avastasime nurga tagant hoopis toredama jäätise-hamburgeri kohviku, kust võtsime friikaid ja jäätisekokteili.
Sealt läksime bussijaama, kus meil jäi u. 40 minutit oodata, aga suutsime selle sisutada vee joomise ja WC otsimisega (sest bussijaam ise oli remondis). Tagasiteel oli buss üsna tühi, suurema osa teest ma tukastasin ja vahepeal sadas vihma.
Tartus läksin vanemate juurde, võtsime poest veel juua ja jäätist. Suur sadu tuli alles pärast seda, kui me tuppa saime. Õhtupoole tuli natuke äikest kah. Voodisse sain ma kell 22:30, aga kuna see oli minu jaoks natuke liiga vara, tegin ma teleka lahti ja sealt tuli parajasti Poirot' selline osa, mida ma veel näinud pole, seega ma vaatasin selle ära ja sain ikka enne keskööd magama.
Jälle üks igati tore päev.
Kolkja, 5 juuli
Kolkja on väike Peipsiäärne ridaküla, kus mu vennanaisel on üks turismi edendamise ja käsitöö projekt, millega ta on juba mitu aastat tegelenud ja millest me oleme palju kuulnud. Natuke infot selle kohta siit: http://www.peipsimaa.ee/
Buss läks kell 9.50. Mina sain ilusti üles, R-ga oli natuke tegemist. Jõudsime siiski mõlemad õigel ajal bussijaama, kus osa meie seltskonnast oli juba kohal ja osa veel saabumas. Kokku oli meid niipalju, et ema luges meid vähemalt 3 korda üle, vist oli 11. Bussis hõivasime mitu rida tagaotsas ja sõit algas. Väga hull ei olnud, päev oli küll ilus ja soe, aga katuseluuk oli lahti ja tuulekest puhus. Sõit võttis aega umbes 1 tunni, siis olime kohal ja jalutasime Peipsimaa külastuskeskusesse, kus oli allkorrusel käsitöö näitus-müük ja üleval korrusel puutrüki töötuba. Vennanaine siis tutvustas meile seda kohta.
Ma tegin paar pilti ja siis kõndisin peaga pauh! vastu ukseava ülemist piita ja siis ma natuke aega nutsin selle üle, aga siis läks üle. Edaspidi olin ettevaatlikum ja rohkem midagi ära ei löönudki.
Kui maja sai üle vaadatud, siis said soovijad minna rattamatkale läbi selle ja naaberkülade. Mulle pakuti ka ratast ja ma ronisin korraks selle otsa kah, aga rohkemat ei julgenud, seega ei läinud matkale; R. läks. Sel ajal kui teised matkal olid, jalutasime isa-ema ja vennanaisega mööda küla ringi, käisime muuseumis ja piilusime kalarestorani ja uudistasime niisama maju ja muid asju.
Kui tagasi Külastuskeskuse juurde jõudsime, siis sõime sibulapirukat ja käisime kanu vaatamas. Varsti pärast seda saabusid teised oma matkalt - R. ütles mulle, et oli hea, et ma ei tulnud, sest ma ei oleks seda 20km vastu pidanud; tõenäoliselt ei olekski - ja siis järgnes pannkoogisöömine. Valikus oli soolane pannkook sibula ja singiga ning magus maasikamoosiga, lisaks sellele olid ka küpsist, kooki ja õuna, mida meie seltskond oli ise kaasa võtnud.
Pärast söömist läksime randa, kus lapsed ka ujumas käisid, kuigi vesi oli parasjagu külm. Natuke aega olime rannas, siis läksin mina koos osa seltskonnaga puutrükki proovima, teised jäid veel sinna.
Puutrükk oli siis selline asi, kus puuklotsile oli lõigatud muster peale (kõrgem osa) ja selle siis pidi värviga kokku tegema ja riide peale vajutama. Ma tegin endale sinise koti kahe kalaga, väga kena tuli.
Seejärel oligi varsti aeg hakata bussi peale tulema. Tagasisõit oli tunduvalt palavam, sest me ei saanud bussi laeluuki lahti ja siis oli seal paras saunaruum. Alles natuke enne Tartut suutis mingi mees luugi lahti teha ja siis hakkas parem.
Kokkuvõttes oli igati huvitav ja tore päev.
Tõravere ja Elva, 18 juuli
Olime just Saaremaa reisilt tagasi jõudnud ja paariks päevaks oli veel auto. Nagu juba eelnevalt planeeritud oli, võtsime kaasa R. ema ja emapoolse vanaema ja sõitsime Elvasse. Kuna tee peale jäi ka Tõravere, siis ma loomulikult tahtsin ka sealt läbi minna ning läksime ka. Ema ja vanaema jätsime auto kõrvale pärnaõisi korjama ja jalutasime siis Observatooriumi peahoone ja kuplite juurde. Nostalgitsesin natuke ja rääkisin oma lapsepõlvelugusid - siin õppisin ma trepist kõndima, siin tegin ma võilillepärga, siin ma patsutasin vastu kõmisevat metallseina... Pärast tegime sama tiiru ka autoga läbi ja sõitsime ka majade vahelt ja garaažide juurde.
Siis tahtis vanaema teada, kus siin kandis suvilad on ja pärast väikest sõbrakõne sain teada, et Vissil Viisjagu järve ääres. Sõitsimegi seda otsima, kaardil näpuga järge ajades. Leidsime mingi asula küll, aga seal olid enamjaolt vanad majad. Vanaema aga leidis sealt angervaksa ja põdrakanepit, mõlemast korjati talle suur kimbutäis, mille üle tal väga hea meel oli. Sealt sõitsime tuldud teed tagasi ja Elva poole, ja siis möödusime (vist) ka sellest suvilarajoonist, mida otsisime.
Elvas käisime poes ja ostsime küünlaid, siis sõitsime kalmistule ja otsisime R-i isapoolsed sugulased üles: vanaisa, vanaema, isa ja isa vend. Isa õe jaoks oli ka koht jäetud, aga tema veel elab. Panime seal küünlad põlema ja rääkisime neist natuke juttu. Sealt sõitsime tagasi Elvasse, tiirutasime natuke mööda linna ringi kuni lõpuks leidsime sobiva kohviku ja sõime seal õhtust.
Siis sõitsime veel Elva peal ringi ja otsisime üles puust seenekese, mille kõrval oli ka seeneteemaline laste mänguväljak. Seal oli üks selline kiik, kus on puulaud aluse peal ja siis üks laps istub ühe otsa ja teine teise otsa peal ja lükkavad end jalgadega üles ja alla - sellel on vist mingi nimi kah, aga ei tule hetkel meelde. Igatahes meie R-ga ronisime selle kiigu otsa ja kiikusime seal tükk aega.
Pärast seda sõitsimegi koju tagasi. Kõigil oli tore päev, vanaema oli eriti õnnelik, et sai reisil käia ja suure hunniku erinevaid taimi.
Palamuse, 25 juuli
Selle reisi planeerimist alustasime juba eelmisel, kui mitte üle-eelmisel aastal. Nüüd saime selle lõpuks ka tehtud. Käisin seal koos ema-isa, venna ja vennanaisega. Kuna Palamusele (Jõgevalt) läheb täpselt 1 buss päevas ja see alles õhtul ning tagasi tuleb 1 buss hommikul, pidime me sinna muud moodi saama.
Seega sõitsime kella 10-se bussiga Kaareperesse ja sealt läksime tipa-tapa 4,5 km Palamusele. Vahepeal tegime tee ääras ka söögipeatuse, ehk siis istusime teepervele rohu peale maha ja sõime pirukat, saiakest, küpsist, präänikut ja kommi, mille kõik ema oli kaasa võtnud. Tee oli asfalteeritud ja künklik, aeg-ajalt tuli mõni auto kah. Tee ääres oli metsa, sood, põllu- ja heinamaad.
Palamusel vaatasime uut eurorahadega renoveeritud gümnaasiumit, apteeki, Tootsi-kooli ja muid Kevadest tuntud hooneid, kirikut, sauna; muuseumis käisime ka.
Edasi jalutasime sealt surnuaiale ja otsisime sugulased üles, siis vana Lõuna-Eesti kombe kohaselt istusime ja sõime seal natuke, rääkisime ja meenutasime oma sugulasi ning mõtlesime, kui lihtne neil külas on käia: mine kunas soovid, ole kaua soovid, kellelegi tüli ei tee.
Siis läksime tagasi Palamusele ja sealt hakkasime kohe ka Kaareperre rongi peale jalutama. Tagasitee oli mõnevõrra raskem, mul kippus vasak jalg valusaks jääma. Tegima kaks peatust ka, millest teine oli väga kenas kohas, kuhu jäime vist natuke liiga kauaks mõnulema, kuna mingi hetk tekkis juba selline tunne, et jääme rongist üldse maha. Lisaks ringlesid peas ka sellised mõtted, et ei kunagi enam.
Ei jäänud siiski maha. Saime ilusti rongi peale ja sõitsime Tartusse. See oli muuseas esimene kord, kus ma uue oranži rongiga sõitsin.
Kui kodus sai pesus käidud ja natuke puhatud, siis tundus tehtud matk hoopis toredam. Jälle üks tore päev ja tore reisike.
Võru, 8 august
Kuna sooja lubati 30C, otsustasin ma, et tuleb kuhugi suvitama minna. Elva järves oli vesi küll soojem, aga seal on väiksem rand ja rohkem rahvast (ruutmeetri kohta), seega otsustasin Võru kasuks. Tamula järve äärde on ehitatud uhke rannapromenaad ja üldse on rand väga ilusaks tehtud.
Otsustasime minna kella 12-se bussiga, kuna soovisin korralikult välja magada ja terve päev rannas olla ka ei jõua. Emal-isal oli hommikupoolik veidi närvilisem - isa vaatas ilmateadet ja teatas, et koos meiega jõuab Võrru ka äike, ema kartis, et tänu rahvusvahelisele jalgrattavõistlusele ei jõua ma bussijaama kohale. Mina eriti ei muretsenud, võtsin oma kodinad kaasa ja läksin.
Bussijaama jõudsin kenasti ja bussisõit läks ka hästi. Buss oli mõnusalt jahe, vahepeal hakkas natuke külm, vahepeal jäin ma pisut tukkuma. Võrus oli igati ilus ilm, sadu polnud veel kuskilt näha. Jalutasime randa. Isa jäi puude vilusse koos meie käekottidega istuma, me emaga läksime randa.
Kui me siis varbaid pidi vette läksime, teatas ema, et uih, kui külm, siin küll ujuda ei saa. Aga kui me lõpuks suutsime end vette kasta ja natuke ujuda, hakkas vesi väga mõnus tunduma. Kallas oli mõnus madal ka, läksin natuke sügavamale ja siis ujusin jälle kalda poole. Seejärel läksime teki peale kuivama ja peesitama. Päike oli mõnus ja soe. Lamasin enamasti kõhuli, mistõttu on mul nüüd alaselg natuke punane ja üks õlg kah. Päevituskreem oli küll kaasas ja seda sai natuke pandud kah, aga päris igale poole seda ei saanud.
Korra käisime veel vees - alguses oli vesi jälle nii kohutavalt külm, pärast läks väga mõnusaks. Selleks ajaks olid taevasse ilmunud juba mõned pilvekesed. Pärast ujumist päevitasime jälle (mina tukkusin natuke) kuni kõht läks tühjaks. Isa tõi meile jäätist, mis oli nii sulanud, et sai nii kiiresti otsa, nagu poleks teist olnudki.
Selleks ajaks olime juba 3h rannas olnud ja leidsime, et sellest piisab. Edasi läksime Võru peale kohvikut otsima, kuid oli laupäev ja kell oli 4 läbi ja osad kohvikud olid kinni. Korraks mõtlesime, et läheme sinna kiirtoiduputkasse, kus eelmine kord käisime, aga seal oli liiga palju rahvast. Läksime siis edasi ja avastasime nurga tagant hoopis toredama jäätise-hamburgeri kohviku, kust võtsime friikaid ja jäätisekokteili.
Sealt läksime bussijaama, kus meil jäi u. 40 minutit oodata, aga suutsime selle sisutada vee joomise ja WC otsimisega (sest bussijaam ise oli remondis). Tagasiteel oli buss üsna tühi, suurema osa teest ma tukastasin ja vahepeal sadas vihma.
Tartus läksin vanemate juurde, võtsime poest veel juua ja jäätist. Suur sadu tuli alles pärast seda, kui me tuppa saime. Õhtupoole tuli natuke äikest kah. Voodisse sain ma kell 22:30, aga kuna see oli minu jaoks natuke liiga vara, tegin ma teleka lahti ja sealt tuli parajasti Poirot' selline osa, mida ma veel näinud pole, seega ma vaatasin selle ära ja sain ikka enne keskööd magama.
Jälle üks igati tore päev.
Comments