Ma vilistlaste päeval tegelikult väga ei osalenud, loengutel ja muuseumis ei käinud. Oleks olnud kamp, kellega minna, siis oleks võib-olla isegi läinud. Ema käis koos oma kursakatega, aga mina isegi ei tea täpselt, kes mu kursusel olid. Oleks võinud ju omal ajal rohkem kursakatega läbi käia, aga kuna ma olin mina, siis ma ei teinud seda.
Aga õhtul läksin linna küll. Hüppasin ka korraks Kvartalisse sisse, astusin kolm sammu, märkasin ilusat seelikut, proovisin selga ja ostsin ära. Päriselt ka. No võib-olla oli viis sammu ka, aga ikkagi. Tegelikult on see vist ainus viis, kuidas leiab ilusaid riideid. Sest kui ma lähen poodi eesmärgiga osta midagi kindlat, siis ma võin viis poodi läbi käia, aga ikka seda päris õiget asja ei leia. Aga kui ma lihtsalt põikan kuhugi sisse, et vaadata, mida toredat seal on, siis aeg-ajalt seal tõesti ongi midagi toredat.
Seejärel läksime (koos emaga) Ülikooli peahoone ette, kus sai kuulata Jääääre kontserti. Istusime maja ees piirde peal, kuulasime mõnusat muusikat ja nautisime mõnusat ilma, sest ilm oli tõesti mõnus. Ainus häda oli selles, et mingid väikesed mustad kärbsed tiirlesid meie ümber ja hammustasid mind nii, et mul on veel praegugi jalad puha täpilised.
Pärast Jäääärt tulid laulukoorid ja ühislaulmine. Isegi mina laulsin natuke, kuigi muidugi nii tasakesi, et ma isegi ei kuulnud. Seejärel jalutasime emaga Raekoja platsile ja läksime kohvikusse kakaod jooma. Võtsime pleedid ümber ja istusime õues ja arutasime, et polegi kunagi nii hilja kohvikus olnud. Kell oli siis kümme läbi. Meie kummagi eelviimane buss koju läks natuke enne ühtteist ja kuna kohvikus oli rahvast ja teenindamine võttis aega, siis nii kui me kakaod - tegelikult küll šokolaadijoogid - kätte saime ja arve ära maksime, siis jõime me need kohe kiiresti ära ja peaaegu et jooksime bussi peale.
Meil vedas ja me mõlemad jõudsime oma busside peale. Kui ma koju tulin, siis R. seisis rõdul ja ootas mind. Ta oli mulle kaks korda helistanud, mida mina loomulikult ei kuulnud, kuigi telefon oli sel hetkel minu kotis ja kott süles, ja muretses nüüd minu pärast. Ta ei olnudki pahane, et ma ei vastanud ega helistanud, vaid tal oli hea meel, et ma jõudsin ilusti koju ja et minuga on kõik korras.
Selle peale ei olnud ta ka pahane, et ma lambist uue seeliku ostsin; ütles, et ilus seelik. On jah. Ma tean ise ka väga hästi, et mul on liiga palju riideid, seega ma ei osta enam midagi kappi seisma. Seelikuga olen juba terve eelmise nädala tööl käinud.
Aga õhtul läksin linna küll. Hüppasin ka korraks Kvartalisse sisse, astusin kolm sammu, märkasin ilusat seelikut, proovisin selga ja ostsin ära. Päriselt ka. No võib-olla oli viis sammu ka, aga ikkagi. Tegelikult on see vist ainus viis, kuidas leiab ilusaid riideid. Sest kui ma lähen poodi eesmärgiga osta midagi kindlat, siis ma võin viis poodi läbi käia, aga ikka seda päris õiget asja ei leia. Aga kui ma lihtsalt põikan kuhugi sisse, et vaadata, mida toredat seal on, siis aeg-ajalt seal tõesti ongi midagi toredat.
Seejärel läksime (koos emaga) Ülikooli peahoone ette, kus sai kuulata Jääääre kontserti. Istusime maja ees piirde peal, kuulasime mõnusat muusikat ja nautisime mõnusat ilma, sest ilm oli tõesti mõnus. Ainus häda oli selles, et mingid väikesed mustad kärbsed tiirlesid meie ümber ja hammustasid mind nii, et mul on veel praegugi jalad puha täpilised.
Pärast Jäääärt tulid laulukoorid ja ühislaulmine. Isegi mina laulsin natuke, kuigi muidugi nii tasakesi, et ma isegi ei kuulnud. Seejärel jalutasime emaga Raekoja platsile ja läksime kohvikusse kakaod jooma. Võtsime pleedid ümber ja istusime õues ja arutasime, et polegi kunagi nii hilja kohvikus olnud. Kell oli siis kümme läbi. Meie kummagi eelviimane buss koju läks natuke enne ühtteist ja kuna kohvikus oli rahvast ja teenindamine võttis aega, siis nii kui me kakaod - tegelikult küll šokolaadijoogid - kätte saime ja arve ära maksime, siis jõime me need kohe kiiresti ära ja peaaegu et jooksime bussi peale.
Meil vedas ja me mõlemad jõudsime oma busside peale. Kui ma koju tulin, siis R. seisis rõdul ja ootas mind. Ta oli mulle kaks korda helistanud, mida mina loomulikult ei kuulnud, kuigi telefon oli sel hetkel minu kotis ja kott süles, ja muretses nüüd minu pärast. Ta ei olnudki pahane, et ma ei vastanud ega helistanud, vaid tal oli hea meel, et ma jõudsin ilusti koju ja et minuga on kõik korras.
Selle peale ei olnud ta ka pahane, et ma lambist uue seeliku ostsin; ütles, et ilus seelik. On jah. Ma tean ise ka väga hästi, et mul on liiga palju riideid, seega ma ei osta enam midagi kappi seisma. Seelikuga olen juba terve eelmise nädala tööl käinud.
Comments