Sai taaskord teatris käidud, vaatasime 21.04. koos emaga Vanemuise suures majas etendust "Viini veri". Ma terve eelneva nädala pabistasin, et äkki jään haigeks, sest tööl oli mitu inimest pisut tõbised. Ühest etendusest ma juba jäin haiguse tõttu ilma, aga seekord õnnestus ikka terve püsida.
Teater algas kell 19, aga linna läksin juba poole viieks, sest olid veel mõned tegemised mõttes. Selga panin oma hea ja armas valge-mustaruudulise villase seeliku, mis on hea soe ka, sinna alla sukariidest retuusid ja mustad põlvikud, mis olin just eelmisel päeval ostnud. Kuna ma vihkan täiesti kirglikult sukkpükse, siis ma ei kanna neid, kui vähegi võimalik, kuigi ega need sukamaterjalist retuusid nüüd ka just 100% mugavad ei ole. Aga mugavamad ikka. Ülesotsa panin uue mererohelise pluusi, mille ma sel talvel Cellbes'ist tellisin, seal oli parajasti soodusmüük ka, seega sain hea hinnaga. Peale panin fliisi ja siis õe vana ja väga retro halli mantli, mille ema oli mulle selleks puhuks toonud. Lisaks ka valge sall, valge müts ja valge kott. Jalga panin oma Ecco kingad, mille olin enne veel ära viksinud, et need eriti kenad oleksid, aga tegelikult olid need niikuinii juba kenad. Seekord polnud plaanis teatris kingi vahetada, olin nende samadega.
Saime emaga linnas kokku ja enne teatrit hüppasin veel korra Photopointist läbi, et endale uus dokumendifoto teha. Nimelt plaanis lähiajal endale uued dokumendid taotleda ja pildiputkas tuli ükskord nii õudne pilt, et sinna ma enam minna ei julge. Photopointis klõpsiti siis kaks pilti, valiti üks välja, lõigati natuke ja saadeti mulle meilile. Ma nägin kohe poest väljudes telefonist ära, et pilt on kohale jõudnud. Korralikult nägin pilti alles õhtul peale teatrit ja siis oli mulje selline, et... njah. Muidu pole väga vigagi, aga mütsiserv oli mu laubale horisontaalse jälje jätnud ja laup läikis ka natuke. Ma nüüd ei teagi, mida teha, kas olla sellega rahul või teha uus pilt. Ma arvan, et jään sellega rahule, lihtsalt laiskusest, no ei viitsi minna uut pilti tegema.
Pilt tehtud, oli edasine plaan sööma minna. Läksime Shakespeari vaatama, kas seal on vabu laudu. Ükskord talvel, samuti laupäeval, me läksime niisi enne teatrit Shakespeari, aga siis olid kõik lauad kas kinni või broneeritud. Seekord õnneks nii hull ei olnud, kuigi broneeritud laudu oli küll ja selleks ajaks kui me lahkusime oli kohvik juba üpris täis.
Ema sõi vähisabasuppi ja mina võtsin oma tavapärase tortillarulli asemel hoopis kevadmenüüst sooja Taipärase kanasalati karri kastmega. Päris hea oli. Meil oli aega maa ja meri, seega istusime kohvikus ka veel mõnda aega peale söömise lõpetamist. Teatrisse läksime ka varakult, umbes tund aega enne etenduse algust. Andsime riided ära, sättisime end korda, ostsime kava ja siis läksime kohvikusse lauda kinni panema. Me oleme nüüd iga kord teatris käies endale vaheajaks ühe laua kinni pannud, seisulaua enamasti, koos kahe kohvikese ja koogikesega. See on nii lihtne ja mugav.
Jõudnud ühest trepist üles jagati meile ja kõigile teistele mingit napsu, koorelikööri, lihtsalt sellepärast, et oli ilus päev - vähemalt nii vastati, kui ma küsisin, et mis puhul. Jõime siis oma napsukesed ära, panime laua kinni, jalutasime natuke ringi ja ema imestas, et ei olegi ühtegi tuttavat. Kava lugesime ka ja mina lugesin lausa kaks korda, et aru saada, mis seal toimub. Segane värk oli.
Üsna varakult läksime ka oma kohtadele, mis kontrollisime veel korra üle, kuna kahel viimasel teatriskäigul oleme suutnud istuda valedele kohtadele, 1 numbri võrra. Seekord läks siiski õnneks. Olime rõdul esimeses reas. Saalis oli mõnus lillakas valgus, prožektorid olid selle värvi lakke suunanud, seega kõik oli õrnalt lillakas. Saal läks igatahes täiesti täis, nii parter kui ka rõdu.
Lilla ja sinine olid selle etenduse põhivärvid. Lavakujundus ja värvigamma olid ikka super. Kostüümid oli ka sellise sini-lillakad ja lavakujunduse detailid ja üldse oli nii kena kujundus, mitte ainult värvi poolest. Laest rippusid alla visteeriavanikud, teises vaatuses ka sammaste kaupa kuldhelbekesed, mis sobisid superhästi selle lilla ja sinisega kokku. Ühesõnaga, kõik see oli juba nii ilus. Lisaks ka tantsud, Viini valss loomilikult, aga ka muu, ja muusika, millest osa tuli tuttav ette, kuna ma ikka iga aasta esimesel päeval vaatan Viini Filharmoonikute kontserti ja seal mängitakse samuti Strausside muusikat.
Keegi ühes arvustuses kirjutas, et tema ei viitsinud väga midagi vaadata, pani silmad kinni ja ainult kuulas, aga minu meelest oli ka see visuaalne pilt nii kaunis, et kahju sellest ilma jääda.
Sisu oli küll selline paras jahmerdamine. Ma pidin kavast sisu kokkuvõtet lausa kaks korda lugema, enne kui ma pihta sain. Oli mingi mees, kel oli kolm naist - oma naine, oma armuke ja uus silmarõõm - kes kippusid omavahel sassi minema. Eks vahepeal oli ka lõbus ja sai nalja ja operetid ongi sisu poolest sellised kergemeelsed ja jantlikud. Seega ma ei kurda selle üle, et sisu oli selline nagu ta oli, ma lihtsalt tahan öelda, et kõik muu oli lihtsalt nii palju parem. Sisu kui selline vajus tagaplaanile. Ei häirinud. Lihtsalt visuaalselt ja audiaalselt (kas see on õige sõna?) oli see kõik nii ilus, nii võluv, nii kaunis.
Lisan siia ka mõned pildid Vanemuise lehelt:
Pildid on siis võetud sellelt lehelt: http://www.vanemuine.ee/repertuaar/viini-veri/
Seal on veel palju pilte ja jutuke ka.
Laulud olid muidu eesti keeles ja eestikeelsed subtiitrid olid ka. Mida ma ikka vahel (okei: enamasti) vaatasin, sest isegi eestikeelsetest laulusõnadest on raske aru saada ning kui subtiitrid on olemas, siis on raske neid mitte lugeda.
Etendus oli kolmes vaatuses ja kahe vaheajaga. Esimeseks vaheajaks panime endale ühe seisulauakese kinni kahe koogi ja kohviga. Kohvi serveeritakse siis termoses ja seda on natuke rohkem kui kaks tassi, pigem umbes 3-4 tassi jagu.
Kokkuvõttes jäin ikkagi väga rahule. Muusika oli ilus, laul oli ilus, tants oli ilus - aga kõige enam võlus mind see sini-lilla värvigamma. Täpselt minu maitse. :)
Teater algas kell 19, aga linna läksin juba poole viieks, sest olid veel mõned tegemised mõttes. Selga panin oma hea ja armas valge-mustaruudulise villase seeliku, mis on hea soe ka, sinna alla sukariidest retuusid ja mustad põlvikud, mis olin just eelmisel päeval ostnud. Kuna ma vihkan täiesti kirglikult sukkpükse, siis ma ei kanna neid, kui vähegi võimalik, kuigi ega need sukamaterjalist retuusid nüüd ka just 100% mugavad ei ole. Aga mugavamad ikka. Ülesotsa panin uue mererohelise pluusi, mille ma sel talvel Cellbes'ist tellisin, seal oli parajasti soodusmüük ka, seega sain hea hinnaga. Peale panin fliisi ja siis õe vana ja väga retro halli mantli, mille ema oli mulle selleks puhuks toonud. Lisaks ka valge sall, valge müts ja valge kott. Jalga panin oma Ecco kingad, mille olin enne veel ära viksinud, et need eriti kenad oleksid, aga tegelikult olid need niikuinii juba kenad. Seekord polnud plaanis teatris kingi vahetada, olin nende samadega.
Saime emaga linnas kokku ja enne teatrit hüppasin veel korra Photopointist läbi, et endale uus dokumendifoto teha. Nimelt plaanis lähiajal endale uued dokumendid taotleda ja pildiputkas tuli ükskord nii õudne pilt, et sinna ma enam minna ei julge. Photopointis klõpsiti siis kaks pilti, valiti üks välja, lõigati natuke ja saadeti mulle meilile. Ma nägin kohe poest väljudes telefonist ära, et pilt on kohale jõudnud. Korralikult nägin pilti alles õhtul peale teatrit ja siis oli mulje selline, et... njah. Muidu pole väga vigagi, aga mütsiserv oli mu laubale horisontaalse jälje jätnud ja laup läikis ka natuke. Ma nüüd ei teagi, mida teha, kas olla sellega rahul või teha uus pilt. Ma arvan, et jään sellega rahule, lihtsalt laiskusest, no ei viitsi minna uut pilti tegema.
Pilt tehtud, oli edasine plaan sööma minna. Läksime Shakespeari vaatama, kas seal on vabu laudu. Ükskord talvel, samuti laupäeval, me läksime niisi enne teatrit Shakespeari, aga siis olid kõik lauad kas kinni või broneeritud. Seekord õnneks nii hull ei olnud, kuigi broneeritud laudu oli küll ja selleks ajaks kui me lahkusime oli kohvik juba üpris täis.
Ema sõi vähisabasuppi ja mina võtsin oma tavapärase tortillarulli asemel hoopis kevadmenüüst sooja Taipärase kanasalati karri kastmega. Päris hea oli. Meil oli aega maa ja meri, seega istusime kohvikus ka veel mõnda aega peale söömise lõpetamist. Teatrisse läksime ka varakult, umbes tund aega enne etenduse algust. Andsime riided ära, sättisime end korda, ostsime kava ja siis läksime kohvikusse lauda kinni panema. Me oleme nüüd iga kord teatris käies endale vaheajaks ühe laua kinni pannud, seisulaua enamasti, koos kahe kohvikese ja koogikesega. See on nii lihtne ja mugav.
Jõudnud ühest trepist üles jagati meile ja kõigile teistele mingit napsu, koorelikööri, lihtsalt sellepärast, et oli ilus päev - vähemalt nii vastati, kui ma küsisin, et mis puhul. Jõime siis oma napsukesed ära, panime laua kinni, jalutasime natuke ringi ja ema imestas, et ei olegi ühtegi tuttavat. Kava lugesime ka ja mina lugesin lausa kaks korda, et aru saada, mis seal toimub. Segane värk oli.
Üsna varakult läksime ka oma kohtadele, mis kontrollisime veel korra üle, kuna kahel viimasel teatriskäigul oleme suutnud istuda valedele kohtadele, 1 numbri võrra. Seekord läks siiski õnneks. Olime rõdul esimeses reas. Saalis oli mõnus lillakas valgus, prožektorid olid selle värvi lakke suunanud, seega kõik oli õrnalt lillakas. Saal läks igatahes täiesti täis, nii parter kui ka rõdu.
Lilla ja sinine olid selle etenduse põhivärvid. Lavakujundus ja värvigamma olid ikka super. Kostüümid oli ka sellise sini-lillakad ja lavakujunduse detailid ja üldse oli nii kena kujundus, mitte ainult värvi poolest. Laest rippusid alla visteeriavanikud, teises vaatuses ka sammaste kaupa kuldhelbekesed, mis sobisid superhästi selle lilla ja sinisega kokku. Ühesõnaga, kõik see oli juba nii ilus. Lisaks ka tantsud, Viini valss loomilikult, aga ka muu, ja muusika, millest osa tuli tuttav ette, kuna ma ikka iga aasta esimesel päeval vaatan Viini Filharmoonikute kontserti ja seal mängitakse samuti Strausside muusikat.
Keegi ühes arvustuses kirjutas, et tema ei viitsinud väga midagi vaadata, pani silmad kinni ja ainult kuulas, aga minu meelest oli ka see visuaalne pilt nii kaunis, et kahju sellest ilma jääda.
Sisu oli küll selline paras jahmerdamine. Ma pidin kavast sisu kokkuvõtet lausa kaks korda lugema, enne kui ma pihta sain. Oli mingi mees, kel oli kolm naist - oma naine, oma armuke ja uus silmarõõm - kes kippusid omavahel sassi minema. Eks vahepeal oli ka lõbus ja sai nalja ja operetid ongi sisu poolest sellised kergemeelsed ja jantlikud. Seega ma ei kurda selle üle, et sisu oli selline nagu ta oli, ma lihtsalt tahan öelda, et kõik muu oli lihtsalt nii palju parem. Sisu kui selline vajus tagaplaanile. Ei häirinud. Lihtsalt visuaalselt ja audiaalselt (kas see on õige sõna?) oli see kõik nii ilus, nii võluv, nii kaunis.
Lisan siia ka mõned pildid Vanemuise lehelt:
 |
| I vaatuse kujundus |
 |
| II vaatuse kujundus - minu lemmik |
 | ||||
| III vaatuse kujundus |
Pildid on siis võetud sellelt lehelt: http://www.vanemuine.ee/repertuaar/viini-veri/
Seal on veel palju pilte ja jutuke ka.
Laulud olid muidu eesti keeles ja eestikeelsed subtiitrid olid ka. Mida ma ikka vahel (okei: enamasti) vaatasin, sest isegi eestikeelsetest laulusõnadest on raske aru saada ning kui subtiitrid on olemas, siis on raske neid mitte lugeda.
Etendus oli kolmes vaatuses ja kahe vaheajaga. Esimeseks vaheajaks panime endale ühe seisulauakese kinni kahe koogi ja kohviga. Kohvi serveeritakse siis termoses ja seda on natuke rohkem kui kaks tassi, pigem umbes 3-4 tassi jagu.
Kokkuvõttes jäin ikkagi väga rahule. Muusika oli ilus, laul oli ilus, tants oli ilus - aga kõige enam võlus mind see sini-lilla värvigamma. Täpselt minu maitse. :)
Comments