Vahepeal on igast asja juhtunud, proovime siis selle kõik kronoloogiliselt kirja panna.
Mai alguses oli meil emaga veel üks teatriskäik - ooper "Madama Butterfly". Ilm ei olnud enam ilus kevadine, vaid selline külm ja vilu. Samal päeval oli ka Kevadlaat, kust ma ei tahtnud samuti puududa, seega tegime niisi, et läksime umbes kella neljaks laadale koos ema ja isaga, käisime seal ühe ringi ära ja ostsime kraami, mille isa siis pärast koju viis (oma kraami sain järgmine päev kätte), meie emaga läksime aga kohvikusse. Isa oleks võinud ka kohvikusse tulla, aga ta seekord ei tahtnud.
Pärast kohvikut sõitsime siis bussiga Pauluse kiriku juurde ja läksime sealt teatrisse. Kohad olid meil rõdul ja Väikses Majas oli niisi, et siis sai ka riided ülesse panna, seda ma enne ei teadnudki. Rõdult oli päris hea vaade ja kuulda oli ka hästi, aga mulle tundus, et helivõimendus oli kuidagi valesti, sest kui meeshääl täiest kõrist laulis, siis see heli kuidagi krõbises-põrises ja mu kõrvadel oli valus. Naishääle puhul oli kõik korras. Ema ütles, et tema ei kuulnud mingit krõbinat. Igatahes, kui see välja arvata, siis oli nauditav etendus. Teine vaatus oli küll ka kuidagi väga pikk ja jalgade ruumi ei olnud ka ülemäära palju ning toolid pisut kriuksusid, aga kokkuvõttes ikkagi meeldis.
Järgmisel päeval pärast teatrit oli Papu sünnipäev, see oli ka tore.
Siis esmaspäeval oli mul hambaarst, kus mulle tehti süsti, esimest korda viimase umbes 15 aasta jooksul. Vahepeal oli küll umbes 7 aastat, kus ma ei käinud üldse hambaarsti juures, aga ka siis, kui ma juba tihedamalt käima hakkasin, olin siiamaani ilma süstita hakkama saanud. Seekord aga puuris arst mu tarkusehammast ja siis oli tõesti valus, seega ma lasin süsti teha. Eks ma kartsin natuke süsti ka, kuna sellest võib mõnikord halb hakata, aga kõik läks ikka kenasti. Süsti torge ei olnud üldse valus ja pärast ei olnud puurimine ka valus ja kui tuimus üle läks, siis ei olnud ka valus, seega kõik läks ilusti.
Kuna mul see süst nii ilusti läks, otsustasin järgmisel päeval lasta ennast jälle susata, nimelt läksin apteeki puukentsefaliidi vaktsiinisüsti tegema. Maksin raha ära, täitsin nõusoleku vormi ära ja siis ootasin umbes 10 minutit, seejärel pääsesin ka löögile. Süst ise ei olnud üldse valus ja pärast seda ka ei hakanud halb ja kokkuvõttes läks kõik kenasti, käsi oli ainult natuke tuimavõitu paar päeva.
See oli siis teisipäeval. Reedel juhtus minuga aga midagi, mida ma ei teadnud, kas seostada selle süstiga või mitte, perearst igatahes arvas, et see ei olnud seotud. Reedel oli selline natuke sombune ilm, ema ja isa linna ei tulnud, mõtlesin, et lähen siis ise jalutama. Läksin Toomemäele, kõndisin seal natuke ringi, siis jalutasin tagasi allalinna, käisin Taskus kahes poes ja lõpuks läksin Kaubamaja Toiduosakonda ka. Kui ma sealt hakkasin ära minema, siis oli korraks selline tunne, et kohe viskab pildi eest. Jõudsin siiski bussipeatusesse värske õhu kätte pingile, aga nüüd hakkas mul silmade ees virvendama.
Ma teadsin, mis see on ja mida ma peaksin tegema ja kui järele mõelda, siis võib-olla oleks pidanud tagasi apteeki minema, aga võib-olla mitte. Ma ikkagi kannatasin koduni ära ja jõudsingi kohale, aga isegi siis ma mingil põhjusel ei võtnud kohe rohtu, vaid läksin hoopis oma tuppa telekat vaatama, ma ei tea, miks ma nii tegin. Igatahes selle peale läks mul veel hullemaks, parem käsi ja parem pool nägu läks täiesti tuimaks ja ma läksin R-le kaissu, sest mul oli ikka väga kahtlane tunne. R. helistas ka perearsti nõuandetelefonile, kus soovitati EMO-sse minna, aga mul läks umbes 15 minuti pärast see tuimus üle ja siis mulle meenus, et mu päris esimene auraga migreeni hoog oli ka samasugune, selline tuimusega, seega ma ikkagi ei läinud. Nüüd siis lõpuks võtsin oma migreenirohtu ka. Pärast seda oli mul õhtu otsa üsna vastik olla, pea oli raske ja tuikas ja üldse oli selline haiguse- või haigusejärgne tunne peal. Mis jätkus veel mõned päevad, ma käisin küll tööl, aga pea oli jätkuvalt paks ja raske ja rõhus.
Nüüd on parem, aga vahepeal ikka on nagu miskit, kas pingepeavalu vms. Migreenihoogu õnneks rohkem pole olnud. Perearstil käisin ka, ta tegi vereanalüüsid, mis olid kõik korras ja soovitas rohkem liikuda.
Nüüd ma ei teagi, kas julgen üldse kordussüsti teha, aga vist ikka teen. Samas mul on nii palju tegemisi tulekul, et ma ei tea, millal ma saaksin niimoodi teha, et pärast seda saaks rahulikult võtta ja puhata. Juuni lõpus tuleb mul üks puhkus ka, aga siis on samuti plaanis ringi käia ja asju teha.
Nüüd siis TÜ vilistlaste kokkutulekust. Me emaga arutasime sel teemal juba ammu, aga polnud kindlad, kas me siis ostame piletid ka või läheme niisama kaema. Piletid olid kusjuures päris kallid, täishind oli 38 euri, pensionärile ja üliõpilasele natuke vähem. Kaks päeva enne kokkutulekut ostsime ikkagi mõlemad piletid ära ja päev enne käisime neid käepaelade vastu vahetamas.
Ema oli eriti tubli, ta läks avamisele ja siis käis ka Toomemäel arutelusid kuulamas. Mina korra mõtlesin, kas minna oma õppehoonesse kokkutulekule, aga kuna sinna ei olnud registreerunud eriti palju tuttavaid, siis ma ikkagi ei läinud. Nüüd tagantjärele mõtlen, et ehk oleks pidanud ikka minema, võib-olla see nimekiri ei olnud täielik, ehk siis kohale võis ikkagi rohkem rahvast tulla. Tegelikult, ega ma väga paljusid inimesi oma kursuselt ei mäleta ka. Ei olnud sellist väga tihedat läbikäimist, sest ma ise irdusin omajagu. Mingid kokkusaamised ja tutvumisõhtud ikkagi olid ülikooli ajal, aga ma ei käinud seal. Irdusin.
Proovisin praegu kokku loendada, palju on neid inimesi, kellega ma tihedamalt läbi käisin ja keda oleks tore jälle näha. Kui nüüd õppejõud välja jätta, siis tuli alla kümne. Osasid olen küll peale lõpetamist näinud ka.
Igatahes, seekord läks siis nii, et mina jõudsin linna kell 3 läbi, siis ootasime koos emaga isa ära ja läksime koos sööma. Käisime ühes üsna hiljuti avatud kohvikus GMT Patisserie, kus me isaga sõime salatit ja ema sõi croissanti ja kohvi ja räägib siiamaani, kui hea croissant see oli. Salat oli ka hea ja üsna kerge, mis tähendas muuseas seda, et mul läks üsna pea kõht jälle tühjaks. Tol hetkel oli see ok, sest väga täis kõhuga ongi halb ringi käia.
Pärast seda läksime emaga TÜ peahoone aulasse 1932. aastal ülikoolist tehtud filmi vaatama, mis oli nüüd restaureeritud. Film oli täitsa huvitav, aga ema ütles, et nii kurb oli mõelda, et kõik, keda selles filmis näidati, on nüüdseks tõenäoliselt surnud.
Peale seda tegime teineteisest mõned pildid Ülikooli peahoone ees ja kui ära hakkasime minema, saime juhuslikult venna ja vennanaisega kokku, seega tegime kolmekesi ka mõned pildid. Seejärel läksime meie emaga Raekoja platsile ühislaulmisele, vend ja vennanaine tulid hiljem ka meile järele. Seal õnnestus meil isegi istekoht saada ja niisi istusime kuuma päikese all ja kuulasime laulukesi ja natuke laulsime kaasa ka, sest mina olen ju alati nõus laulma.
Lõpupoole tulid sellised tuntud laulud nagu Gaudeamus - mida ma kusjuures ei tea peast ja pole kunagi teadnudki, Ta lendab mesipuu poole, mis ajab mind pea alati nutma, aga mille kõiki sõnu ma ka ei tea, ja Tartu marss, mis on mul umbes 85% peas. Siis tõusime püsti ka ja õõtsutasime natuke laulutaktis ja laulsime kaasa, nii hästi kui oskasime. Tekleid viibutasime ka, meil mõlemal on valge tekkel. Emal oli vanasti sinine, aga sellega juhtus midagi, seega ta mõned aastad tagasi ostis ka uue valge.
Pärast tehti kõigist osalejatest droonipilt ja seejärel toimus minek TÜ Spordihoonesse, kus järgnes õhtune pidu. Meil emaga ei olnud üldse plaanis sinna minna, aga olime kuidagi nii head energiat saanud, et mõtlesime, et lähme vähemalt natukeseks. Mina vist polegi enne üheski rongkäigus käinud, vähemalt ei mäleta küll. Aga seekord läksime kõik koos üle Kaarsilla ja siis kahe silla alt läbi ja see oli väga tore. Ilm oli ka ilus.
TÜ Spordihoones läksime peosaali ja saime seina ääres istekohad ja seal siis olime natuke aega ja vaatasime rahvast tulemas. Ma käisin vahepeal joogisabas seismas. Kedagi tuttavat igatahes enam ei näinud ja mingi hetk läksime teise, vaiksemasse saali ja seal otsime natuke süüa ka, sest kõhud olid selle aja peale päris tühjad. Mina kusjuures olin enne naiivselt mõelnud, et selle 38 euri eest pakutakse ehk mõned tasuta suupisted ka, aga ei. Kõik tuli osta ja oli üsna kallis veel ka.
Natuke enne poolt kümmet hakkasime ära tulema, et Eurovisiooniks koju jõudma. Siis juhtus see huvitav lugu külalisteraamatuga, nimelt me tahtsime sinna kirjutada, aga me ei teadnud, kus see on. Juhuslikult aga sattuski raamat olema seal, kuhu me läksime, aga see oli üllatus-üllatus veel täiesti tühi. Ehk siis ema kirjutas täiesti esimese sissekande, temast ja tema sissekandest tehti pilti ja see avaldati ka Postimehes. Ema oli pärast nii ähmis, et oleks ta seda teadnud... mina kirjutasin siis teisena.
Seejärel tellisime takso ja sõitsime koju ja jõudsimegi täpselt ilusti Eurovisiooni alguseks kohale.
Eurovisiooni laulud mulle sel aastal täitsa meeldisid, nii Eesti kui ka teiste omad. Hääletasin Sloveenia, Norra ja Hollandi poolt. Ma kusjuures tunnistan üles, et Hollandi poolt hääletasin ma seetõttu, et see oli üks favoriite ja see meeldis mulle rohkem kui teise favoriidid, nt Rootsi. Mis pani mind mõtlema, et äkki need laulud, kellele ennustatakse võitu, võidavadki just sellepärast, et neile seda võitu ennustatakse. No eks üllatajaid on mõnikord ka, aga viimasel ajal vist ikkagi favoriidid ka võidavad. Et huvitav, kui mingit avalikku ennustamist ei oleks, kas siis need ennustused läheksid ikka sama palju täppi kui praegu.
Päev pärast seda tuli suur suvi kohale ja läks hästi palavaks. Siis vahepeal läks jälle külmemaks ja sajuseks. Aga kokkuvõttes on neid ilusaid ilmasid ikka päris mitmeid olnud, mitte küll nii palju, kui eelmine aasta, aga ikka päris mitmeid. Ma vist jään pigem rahule.
Mai alguses oli meil emaga veel üks teatriskäik - ooper "Madama Butterfly". Ilm ei olnud enam ilus kevadine, vaid selline külm ja vilu. Samal päeval oli ka Kevadlaat, kust ma ei tahtnud samuti puududa, seega tegime niisi, et läksime umbes kella neljaks laadale koos ema ja isaga, käisime seal ühe ringi ära ja ostsime kraami, mille isa siis pärast koju viis (oma kraami sain järgmine päev kätte), meie emaga läksime aga kohvikusse. Isa oleks võinud ka kohvikusse tulla, aga ta seekord ei tahtnud.
Pärast kohvikut sõitsime siis bussiga Pauluse kiriku juurde ja läksime sealt teatrisse. Kohad olid meil rõdul ja Väikses Majas oli niisi, et siis sai ka riided ülesse panna, seda ma enne ei teadnudki. Rõdult oli päris hea vaade ja kuulda oli ka hästi, aga mulle tundus, et helivõimendus oli kuidagi valesti, sest kui meeshääl täiest kõrist laulis, siis see heli kuidagi krõbises-põrises ja mu kõrvadel oli valus. Naishääle puhul oli kõik korras. Ema ütles, et tema ei kuulnud mingit krõbinat. Igatahes, kui see välja arvata, siis oli nauditav etendus. Teine vaatus oli küll ka kuidagi väga pikk ja jalgade ruumi ei olnud ka ülemäära palju ning toolid pisut kriuksusid, aga kokkuvõttes ikkagi meeldis.
Järgmisel päeval pärast teatrit oli Papu sünnipäev, see oli ka tore.
Siis esmaspäeval oli mul hambaarst, kus mulle tehti süsti, esimest korda viimase umbes 15 aasta jooksul. Vahepeal oli küll umbes 7 aastat, kus ma ei käinud üldse hambaarsti juures, aga ka siis, kui ma juba tihedamalt käima hakkasin, olin siiamaani ilma süstita hakkama saanud. Seekord aga puuris arst mu tarkusehammast ja siis oli tõesti valus, seega ma lasin süsti teha. Eks ma kartsin natuke süsti ka, kuna sellest võib mõnikord halb hakata, aga kõik läks ikka kenasti. Süsti torge ei olnud üldse valus ja pärast ei olnud puurimine ka valus ja kui tuimus üle läks, siis ei olnud ka valus, seega kõik läks ilusti.
Kuna mul see süst nii ilusti läks, otsustasin järgmisel päeval lasta ennast jälle susata, nimelt läksin apteeki puukentsefaliidi vaktsiinisüsti tegema. Maksin raha ära, täitsin nõusoleku vormi ära ja siis ootasin umbes 10 minutit, seejärel pääsesin ka löögile. Süst ise ei olnud üldse valus ja pärast seda ka ei hakanud halb ja kokkuvõttes läks kõik kenasti, käsi oli ainult natuke tuimavõitu paar päeva.
See oli siis teisipäeval. Reedel juhtus minuga aga midagi, mida ma ei teadnud, kas seostada selle süstiga või mitte, perearst igatahes arvas, et see ei olnud seotud. Reedel oli selline natuke sombune ilm, ema ja isa linna ei tulnud, mõtlesin, et lähen siis ise jalutama. Läksin Toomemäele, kõndisin seal natuke ringi, siis jalutasin tagasi allalinna, käisin Taskus kahes poes ja lõpuks läksin Kaubamaja Toiduosakonda ka. Kui ma sealt hakkasin ära minema, siis oli korraks selline tunne, et kohe viskab pildi eest. Jõudsin siiski bussipeatusesse värske õhu kätte pingile, aga nüüd hakkas mul silmade ees virvendama.
Ma teadsin, mis see on ja mida ma peaksin tegema ja kui järele mõelda, siis võib-olla oleks pidanud tagasi apteeki minema, aga võib-olla mitte. Ma ikkagi kannatasin koduni ära ja jõudsingi kohale, aga isegi siis ma mingil põhjusel ei võtnud kohe rohtu, vaid läksin hoopis oma tuppa telekat vaatama, ma ei tea, miks ma nii tegin. Igatahes selle peale läks mul veel hullemaks, parem käsi ja parem pool nägu läks täiesti tuimaks ja ma läksin R-le kaissu, sest mul oli ikka väga kahtlane tunne. R. helistas ka perearsti nõuandetelefonile, kus soovitati EMO-sse minna, aga mul läks umbes 15 minuti pärast see tuimus üle ja siis mulle meenus, et mu päris esimene auraga migreeni hoog oli ka samasugune, selline tuimusega, seega ma ikkagi ei läinud. Nüüd siis lõpuks võtsin oma migreenirohtu ka. Pärast seda oli mul õhtu otsa üsna vastik olla, pea oli raske ja tuikas ja üldse oli selline haiguse- või haigusejärgne tunne peal. Mis jätkus veel mõned päevad, ma käisin küll tööl, aga pea oli jätkuvalt paks ja raske ja rõhus.
Nüüd on parem, aga vahepeal ikka on nagu miskit, kas pingepeavalu vms. Migreenihoogu õnneks rohkem pole olnud. Perearstil käisin ka, ta tegi vereanalüüsid, mis olid kõik korras ja soovitas rohkem liikuda.
Nüüd ma ei teagi, kas julgen üldse kordussüsti teha, aga vist ikka teen. Samas mul on nii palju tegemisi tulekul, et ma ei tea, millal ma saaksin niimoodi teha, et pärast seda saaks rahulikult võtta ja puhata. Juuni lõpus tuleb mul üks puhkus ka, aga siis on samuti plaanis ringi käia ja asju teha.
Nüüd siis TÜ vilistlaste kokkutulekust. Me emaga arutasime sel teemal juba ammu, aga polnud kindlad, kas me siis ostame piletid ka või läheme niisama kaema. Piletid olid kusjuures päris kallid, täishind oli 38 euri, pensionärile ja üliõpilasele natuke vähem. Kaks päeva enne kokkutulekut ostsime ikkagi mõlemad piletid ära ja päev enne käisime neid käepaelade vastu vahetamas.
Ema oli eriti tubli, ta läks avamisele ja siis käis ka Toomemäel arutelusid kuulamas. Mina korra mõtlesin, kas minna oma õppehoonesse kokkutulekule, aga kuna sinna ei olnud registreerunud eriti palju tuttavaid, siis ma ikkagi ei läinud. Nüüd tagantjärele mõtlen, et ehk oleks pidanud ikka minema, võib-olla see nimekiri ei olnud täielik, ehk siis kohale võis ikkagi rohkem rahvast tulla. Tegelikult, ega ma väga paljusid inimesi oma kursuselt ei mäleta ka. Ei olnud sellist väga tihedat läbikäimist, sest ma ise irdusin omajagu. Mingid kokkusaamised ja tutvumisõhtud ikkagi olid ülikooli ajal, aga ma ei käinud seal. Irdusin.
Proovisin praegu kokku loendada, palju on neid inimesi, kellega ma tihedamalt läbi käisin ja keda oleks tore jälle näha. Kui nüüd õppejõud välja jätta, siis tuli alla kümne. Osasid olen küll peale lõpetamist näinud ka.
Igatahes, seekord läks siis nii, et mina jõudsin linna kell 3 läbi, siis ootasime koos emaga isa ära ja läksime koos sööma. Käisime ühes üsna hiljuti avatud kohvikus GMT Patisserie, kus me isaga sõime salatit ja ema sõi croissanti ja kohvi ja räägib siiamaani, kui hea croissant see oli. Salat oli ka hea ja üsna kerge, mis tähendas muuseas seda, et mul läks üsna pea kõht jälle tühjaks. Tol hetkel oli see ok, sest väga täis kõhuga ongi halb ringi käia.
Pärast seda läksime emaga TÜ peahoone aulasse 1932. aastal ülikoolist tehtud filmi vaatama, mis oli nüüd restaureeritud. Film oli täitsa huvitav, aga ema ütles, et nii kurb oli mõelda, et kõik, keda selles filmis näidati, on nüüdseks tõenäoliselt surnud.
Peale seda tegime teineteisest mõned pildid Ülikooli peahoone ees ja kui ära hakkasime minema, saime juhuslikult venna ja vennanaisega kokku, seega tegime kolmekesi ka mõned pildid. Seejärel läksime meie emaga Raekoja platsile ühislaulmisele, vend ja vennanaine tulid hiljem ka meile järele. Seal õnnestus meil isegi istekoht saada ja niisi istusime kuuma päikese all ja kuulasime laulukesi ja natuke laulsime kaasa ka, sest mina olen ju alati nõus laulma.
Lõpupoole tulid sellised tuntud laulud nagu Gaudeamus - mida ma kusjuures ei tea peast ja pole kunagi teadnudki, Ta lendab mesipuu poole, mis ajab mind pea alati nutma, aga mille kõiki sõnu ma ka ei tea, ja Tartu marss, mis on mul umbes 85% peas. Siis tõusime püsti ka ja õõtsutasime natuke laulutaktis ja laulsime kaasa, nii hästi kui oskasime. Tekleid viibutasime ka, meil mõlemal on valge tekkel. Emal oli vanasti sinine, aga sellega juhtus midagi, seega ta mõned aastad tagasi ostis ka uue valge.
Pärast tehti kõigist osalejatest droonipilt ja seejärel toimus minek TÜ Spordihoonesse, kus järgnes õhtune pidu. Meil emaga ei olnud üldse plaanis sinna minna, aga olime kuidagi nii head energiat saanud, et mõtlesime, et lähme vähemalt natukeseks. Mina vist polegi enne üheski rongkäigus käinud, vähemalt ei mäleta küll. Aga seekord läksime kõik koos üle Kaarsilla ja siis kahe silla alt läbi ja see oli väga tore. Ilm oli ka ilus.
TÜ Spordihoones läksime peosaali ja saime seina ääres istekohad ja seal siis olime natuke aega ja vaatasime rahvast tulemas. Ma käisin vahepeal joogisabas seismas. Kedagi tuttavat igatahes enam ei näinud ja mingi hetk läksime teise, vaiksemasse saali ja seal otsime natuke süüa ka, sest kõhud olid selle aja peale päris tühjad. Mina kusjuures olin enne naiivselt mõelnud, et selle 38 euri eest pakutakse ehk mõned tasuta suupisted ka, aga ei. Kõik tuli osta ja oli üsna kallis veel ka.
Natuke enne poolt kümmet hakkasime ära tulema, et Eurovisiooniks koju jõudma. Siis juhtus see huvitav lugu külalisteraamatuga, nimelt me tahtsime sinna kirjutada, aga me ei teadnud, kus see on. Juhuslikult aga sattuski raamat olema seal, kuhu me läksime, aga see oli üllatus-üllatus veel täiesti tühi. Ehk siis ema kirjutas täiesti esimese sissekande, temast ja tema sissekandest tehti pilti ja see avaldati ka Postimehes. Ema oli pärast nii ähmis, et oleks ta seda teadnud... mina kirjutasin siis teisena.
Seejärel tellisime takso ja sõitsime koju ja jõudsimegi täpselt ilusti Eurovisiooni alguseks kohale.
Eurovisiooni laulud mulle sel aastal täitsa meeldisid, nii Eesti kui ka teiste omad. Hääletasin Sloveenia, Norra ja Hollandi poolt. Ma kusjuures tunnistan üles, et Hollandi poolt hääletasin ma seetõttu, et see oli üks favoriite ja see meeldis mulle rohkem kui teise favoriidid, nt Rootsi. Mis pani mind mõtlema, et äkki need laulud, kellele ennustatakse võitu, võidavadki just sellepärast, et neile seda võitu ennustatakse. No eks üllatajaid on mõnikord ka, aga viimasel ajal vist ikkagi favoriidid ka võidavad. Et huvitav, kui mingit avalikku ennustamist ei oleks, kas siis need ennustused läheksid ikka sama palju täppi kui praegu.
Päev pärast seda tuli suur suvi kohale ja läks hästi palavaks. Siis vahepeal läks jälle külmemaks ja sajuseks. Aga kokkuvõttes on neid ilusaid ilmasid ikka päris mitmeid olnud, mitte küll nii palju, kui eelmine aasta, aga ikka päris mitmeid. Ma vist jään pigem rahule.
Comments