Skip to main content

Redelid ja lambad

Eile käisime koos emaga jälle teatris. Ilm oli umbes sama hull kui nädal tagasi, pisut jahedam ja pisut vähem tuuline, aga märg, rõske ja sadas vihma. Nädala esimeses pooles sadas natuke lund ka, aga maha see õnneks kauaks ei jäänud.

Saime kella 6 paiku teatris kokku ja läksime siis enne etendust kohvikusse kooki sööma. Alguses olime seal päris üksi, hiljem tuli teisi ka. 

Kohad olid meil seekord rõdul, keskel. Ma nüüd võtsingi kõikidele tantsu- ja muusikaetendustele kohad rõdule, sest sealt on ülevaade palju parem. Olime taaskord Väikeses Majas ja rõdul oli rahvast üsna hõredalt. Kuid erinevalt saali esimesest reast ei olnud rõdu esimeses reas seda jalaruumi nüüd küll eriti ülearu - kitsas õnneks ei olnud, aga sirutada ka ei saanud. 

Etendus oli meil seekord "heroiline tantsuvestern vähese jutuga":



Lava algkujundus oli suur raamatuhunnik ja neli redelit. Redeleid kasutati ka etenduse juures ohtralt, küll voodi, laua, vangla ja ka tuuleveskite jaoks. Muusikavalik oli päris äge, olid hispaaniapärased rütmikad palad ja siis mõned teised tuttavad viisid ka, nimetada ei oska ma küll ühtegi, aga heal juhul võiks ehk mõnda ümiseda... või siis ka mitte. Tantsud olid ka toredad ja kogu see liikumine üldse, mis mulle ballettides ja muudes tantsuetendustes nii meeldib, et kõik on nii sujuv ja liuglev ja graatsiline ja hoopis vastupidine minu pidevalt vastu nurki kõndimisele. :P

Emale ka väga meeldis ja ta ütles, et nii hästi anti tantsuga kõike edasi. Ma pean tunnistama, et ma sain jah peaaegu kõigest aru, mis juhtus kuni sinnamaani, kuhu ma raamatulugemisega aasta-paar tagasi jõudsin, edasi läks juba natuke keerulisemaks. Aga igatahes oli huvitav ja tore. :)

Ahjaa, lambad olid seal ka. See oli päris lahe stseen. Alguses olid punasel taustal marssivad mustad sõdalaskujud ja siis äkki pandi tuli põlema ja olid karjused ja lambad, kes tegid mää-ää-ää! Mulle meeldivad lambad. :)

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...