Skip to main content

Redelid ja lambad

Eile käisime koos emaga jälle teatris. Ilm oli umbes sama hull kui nädal tagasi, pisut jahedam ja pisut vähem tuuline, aga märg, rõske ja sadas vihma. Nädala esimeses pooles sadas natuke lund ka, aga maha see õnneks kauaks ei jäänud.

Saime kella 6 paiku teatris kokku ja läksime siis enne etendust kohvikusse kooki sööma. Alguses olime seal päris üksi, hiljem tuli teisi ka. 

Kohad olid meil seekord rõdul, keskel. Ma nüüd võtsingi kõikidele tantsu- ja muusikaetendustele kohad rõdule, sest sealt on ülevaade palju parem. Olime taaskord Väikeses Majas ja rõdul oli rahvast üsna hõredalt. Kuid erinevalt saali esimesest reast ei olnud rõdu esimeses reas seda jalaruumi nüüd küll eriti ülearu - kitsas õnneks ei olnud, aga sirutada ka ei saanud. 

Etendus oli meil seekord "heroiline tantsuvestern vähese jutuga":



Lava algkujundus oli suur raamatuhunnik ja neli redelit. Redeleid kasutati ka etenduse juures ohtralt, küll voodi, laua, vangla ja ka tuuleveskite jaoks. Muusikavalik oli päris äge, olid hispaaniapärased rütmikad palad ja siis mõned teised tuttavad viisid ka, nimetada ei oska ma küll ühtegi, aga heal juhul võiks ehk mõnda ümiseda... või siis ka mitte. Tantsud olid ka toredad ja kogu see liikumine üldse, mis mulle ballettides ja muudes tantsuetendustes nii meeldib, et kõik on nii sujuv ja liuglev ja graatsiline ja hoopis vastupidine minu pidevalt vastu nurki kõndimisele. :P

Emale ka väga meeldis ja ta ütles, et nii hästi anti tantsuga kõike edasi. Ma pean tunnistama, et ma sain jah peaaegu kõigest aru, mis juhtus kuni sinnamaani, kuhu ma raamatulugemisega aasta-paar tagasi jõudsin, edasi läks juba natuke keerulisemaks. Aga igatahes oli huvitav ja tore. :)

Ahjaa, lambad olid seal ka. See oli päris lahe stseen. Alguses olid punasel taustal marssivad mustad sõdalaskujud ja siis äkki pandi tuli põlema ja olid karjused ja lambad, kes tegid mää-ää-ää! Mulle meeldivad lambad. :)

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...