Juba ongi märts käes ja mul veel jaanuari ja veebruari seiklused kirja panemata. :P Kas on liiga imelik praegu aastavahetusest kirjutada - aga kuuseke on veel toas, lumi on maas ja pealegi, Imelik on Tootsi koolivend, nagu R. alati ütleb, kui ma seda sõna kasutan.
Aastavahetusel olime kodused, vaatasime aknast ilutulestikku ja jõime šampat. Vähemalt mina jõin šampat, peaaegu terve pudeli pidin üks ära jooma, sest R-le ei maitsenud. Õnneks oli see alkovaba šampa ja kui päris aus olla, siis ga ma kõike korraga ka ära ei joonud.
Ka käisib mul jaanuaris sõpsid külas ja ma tegin selle ühe päevaga, mis ma kodus toimetasin, põhimõtteliselt sama palju samme kui tööpäeva jooksul, umbes 7500. Puhtalt kodus olemise ja toimetamisega. Sama palju samme saan ma siis, kui ma lähen hommikul tööle, käin lõunal väljas söömas ja lähen õhtul läbi linna bussi peale. Kui ma kuskil poes ka käin, siis ehk saan 8000 täis, mis ongi praegu mu eesmärk.
Poes käimisega on nüüd selline lugu, et alates sellest aastast teeb Selver nüüd ka Tartus kojuvedu ja me oleme nüüdseks sealt ka juba oma 5-6 korda tellinud. Alguses mul oli natuke piinlik, kuna me ise elame ka ju Selverile üsna lähedal, aga vot 12 L mullivett ei jõuaks mina elu sees sealt poest käe otsas koju tassida. Või nt 2L piima lisaks teistele asjadele. Tellisime ka puuvilja, kuna see on ka selline raske asi, mida muidu ei taha ehk nii palju osta. Ehk siis nüüd mul enam eriti piiklik ei ole. Tulemus on see, et ma saan palju vähem poes käia ja see on väga tore.
Jaanuaris tegin ma ka oma väiksele varbale väga haiget, tõmmates vannitoa ukse varba peale, nii et varvas oli pea kuu aega paistes ja valus. Nüüd on vist lõpuks ära paranenud, vähemalt ei ole enam paistes ega valus. Tuletas meelde selle eelmise korra, kui ma oma teise jala väikese varba niimoodi ära väänasin, et ma minestasin selle peale lausa ära ja kukkusin maha ja siis oli pepu ka valus.
Lõhkumisest rääkides, siis ma lõhkusin ühe klaasi ja oma sõrme ka ära. Ma täpselt ei mäleta, kas see oli nüüd ikka sel aastal, aga vist ikka oli ka.
Edit: Ahjaa, jaanuari alguses oli tööl jõulupidu ka. See läks tõesti nüüd meelest ära, aga kuna ma seda eelmises postituses mainisin, siis tuli tagasi meelde. :P Käisime bowlingut mängimas, kus oli tore, aga süüa eriti ei antud, ja pärast olime kontoris, sõime pitsat ja mängisime lauamänge. :)
Veebruaris ma enam nii palju endale haiget ei teinud, kuigi mõned päevad tagasi suutsin oma väikest sõrme nii vigastada, et ma ei saanud aru, kuidas ma seda tegin või mida ma täpselt tegin, aga tulemusena oli sõrm paar päeva natuke valus.
Veebruar oli sel aasta 1 päeva võrra pikem ja väga seiklusrohke. ;) Tegin asju, mida ma pole päris ammu teinud, nt käisin kinos. Aga enne seda käisin koos venna ja vennanaisega Vildes Maistvat Tartut söömas ja sealne toit viis tõesti keele alla, see oli nii imemaitsev. Paar nädalat hiljem käisime ka koos ema ja isaga Umbrohus ka MT raames ja kuigi ma olen Umbrohus läbi aegade ülihäid toite saanud, enamasti just Maitsva Tartu ajal, siis seekord meeldis mulle Vilde menüü rohkem. Umbrohus oli magustoit kõige parem, aga muud road, kuigi ka väga head, ei olnud ikka nii imemaitsvad kui Vilde omad.
Siis vahepeal oli ka sõbrapäev, aga seda me eriti suurelt ei tähistanud, mina otsin Kommipoest sõbrapäeva eri maiustusi (R-le ühe südame ka) ja õhtusöögi tellisime koju, ikka sealt, kus me tavaliselt tellime, Sheriff Saloonist. R-le meeldib väga nende juustuburger ja ma olen ise seda ka paar korda tellinud, aga nüüd enam ei tahtnud, võtsin quesadilla rebitud kanalihaga, mis oli söödav, aga mitte just ülimaitsev, ja mehhikopärased pontšikud churrod, mis olid nii rasvased, et R. sõi ainult ühest pool ja rohkem ei tahtnud, seega ma pidin ise ülejäänud ära sööma. Mul on kuri kahtlus, et järgmine kord me enam sealt ei telli, peaksime leidma mõne uue koha, mis meile mõlemale meeldib. Ma ei ole nii suur burksi fänn ka, st ma olen nõus seda sööma ja kui see on hästi tehtud, siis see on hea, ja ma olen tegelikult saanud ka väga häid burkse - ükskord kodukohvikute päeval ja siis teine kord Toidufestivali raames... Sheriff Salooni burger on ka hea, aga tahaks midagi muud. Hiinakat tahaks, aga R. ei ole seda enam väga nõus tellima, pärast seda kui meie lemmik Hiinakas kinni pandi. Eks siis peame midagi muud leidma, mis mõlemale sobib.
Siis ükspäev käisin koos Orava ja Uduga kinos Talve vaatamas. Käisime Eedeni Apollos, ma polegi seal varem käinud, eks see avati ka üsna hilja. Tegelikult ma pole üldse mingi umbes viis aastat kinos käinud, sest R-le see ei meeldi, aga ma peaks ta ikka kunagi kinno meelitama, äkki talle siis hakkab meeldima. Ma väga küll ei usu, tal on üsna tundlik kõrvakuulmine ja kinos on heli ikka pigem tugevavõitu.
Film ise oli päris hea, kuigi ikka paras jahmerdamine ja kõik mehed asjad naisi taga ja naised ajasid mehi taga või jooksid eest ära jms. Aga muidu oli ok. Ilusad loodusvaated olid. Pärast filmi läksime Orava poole, kuhu mina jäin küll poole ööni lauamänge mängima, Udu läks natuke varem ära.
Vabariigi Aastapäeval läksin vanemate juurde; vend ja vennanaine tulid hiljem ka korraks läbi. Sõime koos kiluvõileibu ja kõike muud (emal oli nagu ikka laud lookas ja kuigi ma väga üritasin piiri pidada, sain ikka kõhuvalu) ja vaatasime telekast aastapäeva saateid. Mulle väga meeldis tänavune kontsertetendus. See oli ilus kõikidele meeltele ja piisavalt sügavamõtteline, aga mitte ka liiga - mulle jäi kõige rohkem kõlama tolerantsuse idee, et igal linnul oma laul, aga lisaks oli seal ka rahvaluulet ja eesti kultuuri ja samuti looduse säilitamise idee ju sees.
Lisaks kõigele muule sain ma lõpuks ometi teada, mis siis ikka juhtub, kui mõni lind su ära petab. Mitte midagi head. Hakkad oksendama ja eksid metsa ära. Muuhulgas. Ehk siis hommikusööki tuleb ikkagi süüa ja ma söön ka alati, välja arvatud see mõni erandkord kui ma lähen arsti juurde vereproovi andma ja siis ei tohi. Siis tuleb küll lindudest eemale hoida.
Nagu ikka, tõi see kontsert mulle väikese pisara silma, kuigi üllatavalt tegi seda seekord ka presidendi kõne. Aga ma tõesti nutan kõige peale. See ei ole midagi uut.
Vastlapäeval lund ei olnud, küll aga pakuti tööl kukleid ja see oligi toredam. Kokku sõin ma ära 7 kuklit, aga mitte kõik samal päeval, kaks tükki ostsin juba varem ja kaks tükki peale vastlapäeva. R. vastlakukleid ei söö, seega kõik, mis ma koju toon, pean ise ka ära sööma, seega ma väga palju kokku ei ostnud.
Päev pärast vastlapäeva sadas lumi maha. Esimene emotsioon oli aknast lumevaiba all tukkuvaid puid vaadates, et oh kui ilus, aga kui välja läksin, siis tulid tuisud ja jääd ja sopad ja lopad ja hirmsalt kihhutavad sahad, nii et enam nii tore ei olnudki. Kusjuures Tallinnas jäigi üks inimene saha alla ja sai surma, seega ma ei karda neid üldse asjata.
Praegu on ka veel lumi maas ja päike paistab ja aknast vaadates on päris kena, aga kraad on plussis ja seega on sula ja lopp ja märg ja mõne koha pealt ehk natuke jäine ka. Et siis päris taeva tali seekord ei jäänud, tegelikult sadas kuskil sügise poole ka lund, aga üks lumevaene talv on see ikkagi olnud ja seegi lumi sulab ennustuse kohaselt varsti ära. Mina üldiselt vastu ei ole, sest mulle meeldib, kui ei ole libe ja kuskilt katustelt ei kuku jääpurikaid ja lund pähe, aga neist on ikka natuke kahju, kellele meeldib suusatada ja kelgutada. Et siis nende jaoks võib vahel natuke lund tulla ka. Võib-olla kui juba mitu aastat ei oleks üldse lund, siis äkki hakkaks ise ka puudust tundma, ei tea.
Eile käisime koos emaga teatris Kaunitari ja Koletist vaatamas. Istusime rõdul esimeses reas. See oli ära ja huvitav ja lavakujundus ja tantsud ja laulud ja kostüümid olid kõik väga ilusad. Ainus, mis mind natuke häiris, oli see, et muusika oli nii kõva, et ma ei kuulnud laulusõnu. Võib-olla mõne teise koha peal saalis oli see parem, aga seal, kus meie istusime, oli küll nii. Kui ma tahtsin teada, millest lauldi, siis pidin ingliskeelseid subtiitreid lugema. Aga vbl on see varem ka nii olnud ja pealegi ma ei saa sageli siis ka laulusõnadest aru, kui ma neid kuulen. Aga üldiselt oli väga äge. Peale teatrit läksime veel koos ema ja isaga - kes tuli emale vastu - natukeseks kohvikusse juttu ajama, see oli ka tore.
Ahjaa, eesti eurolaulu valimine oli ka vahepeal ja finaal lausa eile, siis kui me teatris olime, nii et ema hääletas vaheajal ja pärast kohvikus oma lemmiku poolt (Uku Suviste). Ma hääletasin ka tema poolt paar korda, sest mul endal ühtegi lemmikut seekord ei olnudki, ma pole siiamaani isegi kõiki laule ära kuulanud ja need, mis olen, ei olnud ka midagi erilist. Uku laul polnud ka eriti hea, aga kuna emale ta nii väga meeldib, siis ma hääletasin ka.
Nüüd said vist jaanuari ja veebruari seiklused ära räägitud. Märtsi omadest kirjutan siis nt mais. :P Või äkki natuke varem.
Lõpetuseks üks sõbrapäeval botaanikaaias tehtud pilt, kui ma lõunapausi ajal jalutamas käisin, sest tööl oli sõbrapäeva puhul pitsasöömine ja kõht ei olnud enam tühi, aga jalutada tahtsin ikkagi, sest väljas oli päike ja ilus:
Aastavahetusel olime kodused, vaatasime aknast ilutulestikku ja jõime šampat. Vähemalt mina jõin šampat, peaaegu terve pudeli pidin üks ära jooma, sest R-le ei maitsenud. Õnneks oli see alkovaba šampa ja kui päris aus olla, siis ga ma kõike korraga ka ära ei joonud.
Ka käisib mul jaanuaris sõpsid külas ja ma tegin selle ühe päevaga, mis ma kodus toimetasin, põhimõtteliselt sama palju samme kui tööpäeva jooksul, umbes 7500. Puhtalt kodus olemise ja toimetamisega. Sama palju samme saan ma siis, kui ma lähen hommikul tööle, käin lõunal väljas söömas ja lähen õhtul läbi linna bussi peale. Kui ma kuskil poes ka käin, siis ehk saan 8000 täis, mis ongi praegu mu eesmärk.
Poes käimisega on nüüd selline lugu, et alates sellest aastast teeb Selver nüüd ka Tartus kojuvedu ja me oleme nüüdseks sealt ka juba oma 5-6 korda tellinud. Alguses mul oli natuke piinlik, kuna me ise elame ka ju Selverile üsna lähedal, aga vot 12 L mullivett ei jõuaks mina elu sees sealt poest käe otsas koju tassida. Või nt 2L piima lisaks teistele asjadele. Tellisime ka puuvilja, kuna see on ka selline raske asi, mida muidu ei taha ehk nii palju osta. Ehk siis nüüd mul enam eriti piiklik ei ole. Tulemus on see, et ma saan palju vähem poes käia ja see on väga tore.
Jaanuaris tegin ma ka oma väiksele varbale väga haiget, tõmmates vannitoa ukse varba peale, nii et varvas oli pea kuu aega paistes ja valus. Nüüd on vist lõpuks ära paranenud, vähemalt ei ole enam paistes ega valus. Tuletas meelde selle eelmise korra, kui ma oma teise jala väikese varba niimoodi ära väänasin, et ma minestasin selle peale lausa ära ja kukkusin maha ja siis oli pepu ka valus.
Lõhkumisest rääkides, siis ma lõhkusin ühe klaasi ja oma sõrme ka ära. Ma täpselt ei mäleta, kas see oli nüüd ikka sel aastal, aga vist ikka oli ka.
Edit: Ahjaa, jaanuari alguses oli tööl jõulupidu ka. See läks tõesti nüüd meelest ära, aga kuna ma seda eelmises postituses mainisin, siis tuli tagasi meelde. :P Käisime bowlingut mängimas, kus oli tore, aga süüa eriti ei antud, ja pärast olime kontoris, sõime pitsat ja mängisime lauamänge. :)
Veebruaris ma enam nii palju endale haiget ei teinud, kuigi mõned päevad tagasi suutsin oma väikest sõrme nii vigastada, et ma ei saanud aru, kuidas ma seda tegin või mida ma täpselt tegin, aga tulemusena oli sõrm paar päeva natuke valus.
Veebruar oli sel aasta 1 päeva võrra pikem ja väga seiklusrohke. ;) Tegin asju, mida ma pole päris ammu teinud, nt käisin kinos. Aga enne seda käisin koos venna ja vennanaisega Vildes Maistvat Tartut söömas ja sealne toit viis tõesti keele alla, see oli nii imemaitsev. Paar nädalat hiljem käisime ka koos ema ja isaga Umbrohus ka MT raames ja kuigi ma olen Umbrohus läbi aegade ülihäid toite saanud, enamasti just Maitsva Tartu ajal, siis seekord meeldis mulle Vilde menüü rohkem. Umbrohus oli magustoit kõige parem, aga muud road, kuigi ka väga head, ei olnud ikka nii imemaitsvad kui Vilde omad.
Siis vahepeal oli ka sõbrapäev, aga seda me eriti suurelt ei tähistanud, mina otsin Kommipoest sõbrapäeva eri maiustusi (R-le ühe südame ka) ja õhtusöögi tellisime koju, ikka sealt, kus me tavaliselt tellime, Sheriff Saloonist. R-le meeldib väga nende juustuburger ja ma olen ise seda ka paar korda tellinud, aga nüüd enam ei tahtnud, võtsin quesadilla rebitud kanalihaga, mis oli söödav, aga mitte just ülimaitsev, ja mehhikopärased pontšikud churrod, mis olid nii rasvased, et R. sõi ainult ühest pool ja rohkem ei tahtnud, seega ma pidin ise ülejäänud ära sööma. Mul on kuri kahtlus, et järgmine kord me enam sealt ei telli, peaksime leidma mõne uue koha, mis meile mõlemale meeldib. Ma ei ole nii suur burksi fänn ka, st ma olen nõus seda sööma ja kui see on hästi tehtud, siis see on hea, ja ma olen tegelikult saanud ka väga häid burkse - ükskord kodukohvikute päeval ja siis teine kord Toidufestivali raames... Sheriff Salooni burger on ka hea, aga tahaks midagi muud. Hiinakat tahaks, aga R. ei ole seda enam väga nõus tellima, pärast seda kui meie lemmik Hiinakas kinni pandi. Eks siis peame midagi muud leidma, mis mõlemale sobib.
Siis ükspäev käisin koos Orava ja Uduga kinos Talve vaatamas. Käisime Eedeni Apollos, ma polegi seal varem käinud, eks see avati ka üsna hilja. Tegelikult ma pole üldse mingi umbes viis aastat kinos käinud, sest R-le see ei meeldi, aga ma peaks ta ikka kunagi kinno meelitama, äkki talle siis hakkab meeldima. Ma väga küll ei usu, tal on üsna tundlik kõrvakuulmine ja kinos on heli ikka pigem tugevavõitu.
Film ise oli päris hea, kuigi ikka paras jahmerdamine ja kõik mehed asjad naisi taga ja naised ajasid mehi taga või jooksid eest ära jms. Aga muidu oli ok. Ilusad loodusvaated olid. Pärast filmi läksime Orava poole, kuhu mina jäin küll poole ööni lauamänge mängima, Udu läks natuke varem ära.
Vabariigi Aastapäeval läksin vanemate juurde; vend ja vennanaine tulid hiljem ka korraks läbi. Sõime koos kiluvõileibu ja kõike muud (emal oli nagu ikka laud lookas ja kuigi ma väga üritasin piiri pidada, sain ikka kõhuvalu) ja vaatasime telekast aastapäeva saateid. Mulle väga meeldis tänavune kontsertetendus. See oli ilus kõikidele meeltele ja piisavalt sügavamõtteline, aga mitte ka liiga - mulle jäi kõige rohkem kõlama tolerantsuse idee, et igal linnul oma laul, aga lisaks oli seal ka rahvaluulet ja eesti kultuuri ja samuti looduse säilitamise idee ju sees.
Lisaks kõigele muule sain ma lõpuks ometi teada, mis siis ikka juhtub, kui mõni lind su ära petab. Mitte midagi head. Hakkad oksendama ja eksid metsa ära. Muuhulgas. Ehk siis hommikusööki tuleb ikkagi süüa ja ma söön ka alati, välja arvatud see mõni erandkord kui ma lähen arsti juurde vereproovi andma ja siis ei tohi. Siis tuleb küll lindudest eemale hoida.
Nagu ikka, tõi see kontsert mulle väikese pisara silma, kuigi üllatavalt tegi seda seekord ka presidendi kõne. Aga ma tõesti nutan kõige peale. See ei ole midagi uut.
Vastlapäeval lund ei olnud, küll aga pakuti tööl kukleid ja see oligi toredam. Kokku sõin ma ära 7 kuklit, aga mitte kõik samal päeval, kaks tükki ostsin juba varem ja kaks tükki peale vastlapäeva. R. vastlakukleid ei söö, seega kõik, mis ma koju toon, pean ise ka ära sööma, seega ma väga palju kokku ei ostnud.
Päev pärast vastlapäeva sadas lumi maha. Esimene emotsioon oli aknast lumevaiba all tukkuvaid puid vaadates, et oh kui ilus, aga kui välja läksin, siis tulid tuisud ja jääd ja sopad ja lopad ja hirmsalt kihhutavad sahad, nii et enam nii tore ei olnudki. Kusjuures Tallinnas jäigi üks inimene saha alla ja sai surma, seega ma ei karda neid üldse asjata.
Praegu on ka veel lumi maas ja päike paistab ja aknast vaadates on päris kena, aga kraad on plussis ja seega on sula ja lopp ja märg ja mõne koha pealt ehk natuke jäine ka. Et siis päris taeva tali seekord ei jäänud, tegelikult sadas kuskil sügise poole ka lund, aga üks lumevaene talv on see ikkagi olnud ja seegi lumi sulab ennustuse kohaselt varsti ära. Mina üldiselt vastu ei ole, sest mulle meeldib, kui ei ole libe ja kuskilt katustelt ei kuku jääpurikaid ja lund pähe, aga neist on ikka natuke kahju, kellele meeldib suusatada ja kelgutada. Et siis nende jaoks võib vahel natuke lund tulla ka. Võib-olla kui juba mitu aastat ei oleks üldse lund, siis äkki hakkaks ise ka puudust tundma, ei tea.
Eile käisime koos emaga teatris Kaunitari ja Koletist vaatamas. Istusime rõdul esimeses reas. See oli ära ja huvitav ja lavakujundus ja tantsud ja laulud ja kostüümid olid kõik väga ilusad. Ainus, mis mind natuke häiris, oli see, et muusika oli nii kõva, et ma ei kuulnud laulusõnu. Võib-olla mõne teise koha peal saalis oli see parem, aga seal, kus meie istusime, oli küll nii. Kui ma tahtsin teada, millest lauldi, siis pidin ingliskeelseid subtiitreid lugema. Aga vbl on see varem ka nii olnud ja pealegi ma ei saa sageli siis ka laulusõnadest aru, kui ma neid kuulen. Aga üldiselt oli väga äge. Peale teatrit läksime veel koos ema ja isaga - kes tuli emale vastu - natukeseks kohvikusse juttu ajama, see oli ka tore.
Ahjaa, eesti eurolaulu valimine oli ka vahepeal ja finaal lausa eile, siis kui me teatris olime, nii et ema hääletas vaheajal ja pärast kohvikus oma lemmiku poolt (Uku Suviste). Ma hääletasin ka tema poolt paar korda, sest mul endal ühtegi lemmikut seekord ei olnudki, ma pole siiamaani isegi kõiki laule ära kuulanud ja need, mis olen, ei olnud ka midagi erilist. Uku laul polnud ka eriti hea, aga kuna emale ta nii väga meeldib, siis ma hääletasin ka.
Nüüd said vist jaanuari ja veebruari seiklused ära räägitud. Märtsi omadest kirjutan siis nt mais. :P Või äkki natuke varem.
Lõpetuseks üks sõbrapäeval botaanikaaias tehtud pilt, kui ma lõunapausi ajal jalutamas käisin, sest tööl oli sõbrapäeva puhul pitsasöömine ja kõht ei olnud enam tühi, aga jalutada tahtsin ikkagi, sest väljas oli päike ja ilus:
Comments